Rekordid, mis jalgpalli EMil purunesid
2024. aasta jalgpalli EM on tänaseks möödanik. Kõige rasvasemalt kirjutati ajalooraamatusse Hispaania nimi ning veidi väiksemalt nende kõrvale Inglismaa oma. Ent tegelikult tehti annaalidesse tänavuse EMi ajal veel rohkelt täiendusi. Siinkohal vaatamegi OlyBet.TVga otsa nendele rekorditele, mis vutipeo ajal purunesid.
EMide noorim mängija: Lamine Yamal (Hispaania) – 16 aastat 338 päeva
FC Barcelona noorteakadeemia imetoodangust – La Masia tähendab tõlkes siiski farmi, saades alguse samamoodi omaaegsest farmihoonest – sai Hispaania EMi avamängus Horvaatia vastu finaalturniiride noorim mängija.
16 aasta ja 338 päeva vanuselt haaras ta esikoha poolakalt Kasper Kozlowskilt, puksides inglaste superstaari Jude Bellinghami noorusreas kolmandas. Ent vähemalt on Bellingham jätkuvalt noorim mängumees, kes osalenud kahel EM-finaalturniiril.
EMide noorim väravalööja: Lamine Yamal (Hispaania) – 16 a 362 p
Mõneti on ilus, et Yamal sai oma värava kirja poolfinaalis Prantsusmaa vastu, kui ta polnud veel 17 täis saanud. Sest numbriliselt kõlab 16 aastat ja 362 päeva kuidagi maagilisemalt kui 17 aastat ja 1 päev – noh, kui see esimene tabamus sündinuks alles finaalis – olgugi, et neid lahutab kõigest viis päeva.
EMide noorim peatreener: Julian Nagelsmann (Saksamaa) – 36 a 327 p
Yamalist nii 20 aastat vanem Nagelsmann võiks vanuse poolest jätkuvalt veel ise palli taga ajada, kuid selle asemel on ta juba kaheksa aastat tegutsenud peatreenerina. Ja teinud seda ka paganama hästi.
EMil, tõsi, tuli Saksamaa koondisel leppida veerandfinaaliga, kuid mänguliselt oli nende koondis üks meelelahutuslikumaid, mis on kahtlemata kompliment Nagelsmannile.
EMide noorim kapten: Dominik Szoboszlai (Ungari) – 23 a 243 p
Üldjuhul kiputakse kaptenipaela andma võistkonna kogenuimatele mängijatele. Ent liidriomadused tule ainult aastatega, nagu tõestas Szoboszlai elavalt kohtumises Šotimaaga, kui tema tiimikaaslane Barnabas Varga oli ränga kokkupõrke tagajärjel murul varisenud.
Selmet niisama käed rüpes pealt vaadata, tormas tema meedikutele vastu, haaras kanderaami neilt endale ja jooksis sellega ise kamraadi juurde. Sest niimoodi liidrid käituvadki!
EMide noorim debütandist väravalööja: Arda Güler (Türgi) – 19 a 114 p
Kuigi Madridi Realis pole erinevad vigastused ja karm sisekonkurents Türgi imelapsel võimaldanud veel õide puhkeda, siis EMil näitas ta, milleks võimeline, saates kohe oma esimeses mängus Gruusia vastu võrku tõelise maasika.
Nõnda haaras ta Cristiano Ronaldolt endale ka noorima debütandist väravalööja aunimetuse: portugallane oli 2004. aastal skoori tehes nimelt 19 aasta ja 128 päeva vanune.
EMide vanim väravalööja: Luka Modric (Horvaatia) – 38 a 289 p
Vanusespektri teises ääres võttis Saksamaal toimunud turniiri käigus koha sisse teine Madridi Reali legend Luka Modric, kellest sai Itaalia vastu skoori tehes EMide ajaloo vanim võrgusahistaja. Varasemalt kuulus see aunimetus austerlase Ivica Vastići nimele, kes oli 2008. aastal Poola vastu penaltit realiseerides 38 aastat ja 257 päeva vana.
EMide vanim mängija: Pepe (Portugal) – 41 a 117 p
Samas kahvatuvad Modrici 38 eluaastat Portugali koondise raudvara Pepe kõrval, kes kalpsab 41-aastaselt vutimurul jätkuvalt ringi kui noor hirv. Lihtsalt ilmestamaks keskkaitsja pikaealisust: Pepe tegi oma debüüdi Portugali koondise eest kuu aega pärast Lamine Yamali sündi…
17 aastat ja viis EM-finaalturniiri hiljem on Pepe aga jätkuvalt rivis ja seda põhimehena!
Enim EM-finaalturniire: Cristiano Ronaldo (Portugal) – 6
Kuigi viis EM-finaalturniiri kõlab uhkelt – nõnda palju on siis ette näidata Pepel ja Luka Modricil – siis veelgi uhkemalt kõlab kuus. Just nõnda palju on neid ette näidata Cristiano Ronaldol, kes väisas Vana Maailma tšempionaati esmakordset juba 2004. aastal.
Mis aga üllatav, seekordne EM oli Ronaldo jaoks esimene, kus ta väravat kirja ei saanud. Eelmiste EMide saldod: 2004 (2), 2008 (1), 2012 (3), 2016 (3) ja 2021 (5) ehk kokku rekordilised 14.
Enim väravasööte EMidel: Cristiano Ronaldo (Portugal) – 7
Kuigi enda nimele kuuluvat väravarekordit Ronaldol uuendada ei õnnestunud, õnnestus tal EMi käigus kirja saada kaks väravasöötu, millega ta tõusis vastavas edetabelis mööda legendaarsest tšehhist Karel Poborskýst.
EMide kiireim värav: Nedim Bajrami (Albaania) – 23 sekundit
Nii uskumatult kui see ka ei kõla, siis EMide ajaloo kuuest kiiremast väravast koguni neli löödi tänavuse turniiri käigus. Ent ükski neist ei saa vastu albaanlasele Nedim Bajramile, kes šokeeris itaallasi (ja tegelikult ka kogu maailma) juba mängu 23. sekundil.
EMide sõelmängude kiireim värav: Merih Demiral (Türgi) – 57 sekundit
Üks viidatud kiirväravatest sündis ka sõelmängudes, kui Türgi keskkaitsja Merih Demiral sahistas Austria vastu võrku juba kohtumise 57. sekundil.
Kui Bajrami tabamust poleks nädal varem olnud, kirjutatuks just see EMide kiireima tabamusena ajalukku – varasem rekord oli venelase Dmitri Kiritšenko 67 sekundit, 2004. aastal Kreekale – kuid paraku tuleb Demiralil sedapuhku leppida sõelmängude kiireima tabamuse aunimetusega.
EMide hilisem värav (normaalajal): Kevin Csoboth (Ungari) – 99 minutit ja 32 sekundit
Lisaks varajastele väravatele sahistati EMil korralikult ka lisaminutitel: kes meist ei mäletaks Jude Bellinghami 90+5. või Mattia Zaccagni 90+8. minuti väravaid, mis vastavalt Inglismaa ja Itaalia päästsid.
Ent nii selle EMi kui ka finaalturniiride ajaloo hiliseim normaalajal tabamus sündis hoopiski A-alagrupi viimases kohtumises kui Ungari ja Šotimaa olid mõlemad sõna otseses mõttes all-in. Šotlastel ei näkanud, kuid vastaste nurgalöögi järel kontrarünnakusse tormanud ungarlastel küll: ajalooürikusse kantud värva autoriks Kevin Csoboth.
Enim kollaseid kaarte mängus: Türgi vs. Tšehhi – 18
Kui rääkida ajaloo kaardirohkeimatest mängudest, kangastub kahtlemata silme ette 2006. aasta MMi Portugali ja Hollandi kohtumine, mida „hellitavalt“ Nürnbergi lahinguks kutsutakse. Nimelt jagas mängu venelasest peakohtunik Valentin Ivanov tolles kohtumises välja neli punast ja 16 kollast kaarti.
Sel EMil said Türgi ja Tšehhi hakkama peaaegu samalaadse asjaga, kui rumeenlasest peakohtunikul István Kovácsil tuli kollast kaarti välgutada rekordiliselt 18 korda. Ahjaa, sellele lisandus veel ka kaks punast kaarti.
Kuna seegi madin leidis aset Saksamaal toimunud turniiril, siis kes teab, äkki pealkirjastatakse see peatükk ajalooannaalides kui Hamburgi lahing?
