Remco Evenepoel – andekast jalgpallurist olümpiasangariks

Kui uskuda tiimikaaslaseid ja treenereid, võinuks Remco Evenepoelist saada N’Golo Kanté 2.0. Aga selmet vastaseid jalgpallimurul väsimatult taga ajada, viskas belglane putsad nurka ning keskendus jalgrattaspordile. Kuldne otsus, sest käimasoleval Pariisi olümpial sai temast esimene maanteerattur, kes võitnud nii tempo- kui ka grupisõidu.

24-aastane äss liitus viieaastaselt Belgia jalgpallihiiu Brüsseli Anderlechti noorteakadeemiaga ning siirdus 11-aastaselt Hollandi tippklubisse Eindhoveni PSVsse, kus naasis mõne hooaja pärast Anderlechti. Ta jõudis esindada ka Belgia noortekoondiseid, mängides neli kohtumist U15 ja viis matši U16 võistkonna eest.

Vägeva töövõime ja vastupidavusega Evenepoel tegutses pallimurul peamiselt vasakkaitsja või kaitsva poolkaitsjana. Kuigi ta oli ilmselgelt andekas, mäletavad treenerid ja meeskonnakaaslased palju rohkem seda, kuidas Evenepoel lihtsalt ei väsinud.

Siinkohal on paslik anda sõnajärg üle Anderlechtis Evenepoeli juhendanud Stéphane Sassinile. Ta kruttis ajaratta 2016. aasta oktoobrisse, kui tänane rattur oli 16-aastane. “Mängisime laupäeval olulise kohtumise ning järgmine tähtis matš oli teisipäeval. Ütlesin Remcole, et ta ei teeks pühapäeval midagi, kuna teadsin, et talle meeldib jooksmas käia või isaga 60-70 km rattaga sõita.

Tol pühapäeval läksin jooksma Brüsseli poolmaratonile. Üks hetk möödus minust kiire grupp ning üks Anderlechti treeningvormis kutt küsis, kuidas mul läheb. See oli Remco. Ta jooksis jälle nagu pöörane, vaid päev pärast mängu,” meenutas Sassin ajakirjale Cycling Weekly.

Poolmaratoni lõpetas 6444 inimest, Evenepoel oli 13.

Stassini sõnul ütlesid treenerid pidevalt Evenepoelile, et ta peaks tegema jalgpalliga lõpparve ning keskenduma mõnele teisele alale, mis sobiks tema füüsiliste võimetega paremini. Kuigi treeneri meenutusel räägiti seda juttu huumoriprisma kaudu, sai sellest ühel hetkel reaalsus.

Jalgpallur Evenepoel ei arenenud enam nii hästi kui teised. Esmalt ei kutsutud teda koondisesse, seejärel andis talle hundipassi Anderlecht. Neist viimase otsus ajas noormehel kopsu üle maksa, kuna tema sõnul ei selgitatud talle otsust.

Tagasilöökidest hoolimata ei jätnud Evenepoel jonni. Ta liitus Mecheleni Kvga, kes oli talle varsti nõus pakkuma profilepingut. Probleem oli aga selles, et tulevane olümpiavõitja oli kaotanud armastuse jalgpalli vastu.

Ta riputas putsad varna.

Evenepoel on erakordne talent

Nii nagu paljudes Belgia peredes, oli jalgrattasport ka Evenepoelidel au sees. Remco isa Patrick on endine rattur, kes jõudis karjääri jooksul käia ka ühel suurtuuril: ta sai 1993. aasta Hispaania velotuuril ehk Vuelta a Españal 113. koha. Profikarjääri ainus märgiline võit tuli samal hooajal, kui belglane triumfeeris Valloonia GP ühepäevasõidul. Teiste hulgas õnnestus Evenepoelil edestada ajaloo ühte paremat sprinterit, sakslast Erik Zabelit.

2017. aasta kevadel helises Patricku ühe parema sõbra Fred Vandervenneti telefon. Teisel pool toru oli endine jalgpallur Remco, kes palus Belgia kolmekordselt maratonimeistrilt abi. “Ta ütles, et tahab rattaga sõita,” meenutas Vandervennet.

Evenepoeli vanematel polnud poja soovist aimugi. Ta käis oma isa vana rattaga Vandervennetiga paar nädalat trennis, kui ühel hetkel mõistsid papa ja mamma, et nende pojaga on midagi lahti. Nad istusid temaga maha ja küsisid, mis viga. “Helistage Fredile. Ta teab kõik,” kõlas vastuseks.

Pärast karjääri lõppu ehitusäriga tegelenud Patrick ja juuksurina töötanud ema Agna polnud oma poja peale pahased. Otse vastupidi: Vandervennetiga rääkides oli Remco isa väga õnnelik, sest tema poeg soovis saada profiratturiks.

Kuigi esimesed kuud olid käänulised – Evenepoel kartis peagrupis sõitmist, tema kehaasend rattal oli kohutav, ta oli väga kehv laskuja ning kukkus pidevalt –, oli 17-aastane noormees kiire õppija ning näitas kärmelt, milleks ta on võimeline.

Tema esimene võit ratta seljas tuli juba kümnendal võistlusel. Veidi hiljem startis ta Baskimaal Hispaania suurimal ja mainekamal noortetuuril, kus võitis ühe etapi ja oli üldarvestuses teine.

Aasta hiljem tõestas Evenepoel, et ta on talent, kellesarnaseid on rattasport näinud väga vähe. Juunioride EMil võitis ta nii tempo- kui ka grupisõidu, edestades neist viimases lähemat konkurenti üheksa minuti ja 44 sekundiga.

Seega polnud mingi ime, et Evenepoel otsustas U23 vanuseklassi vahele jätta ning siirdus 2019. aastal profileeri. Esimesed suured võidud tulid vaid aasta hiljem.

Tänaseks on Evenepoel tõusnud maailma üheks paremaks ratturiks. Lisaks medalitele erinevatelt tiitlivõistlustelt on ta noppinud mitu võitu suurtelt ühepäevasõitudelt ja olnud parim ühel suurtuuril: saatuse tahtel oli selleks tema isalegi tuttav Vuelta.

Pariisi olümpial saavutatu on seda erakordsem, et see algas vaid loetud päevad pärast ränkrasket Tour de France’i. Kui rattamaailma kõige mainekama võistluse kahe esimesena lõpetanud Tadej Pogačar ja Jonas Vingegaard jätsid olümpia vahele, siis Tour’i kolmas mees Evenepoel oli kohal ja noppis kaks kulda.

Aga see polnud Evenepoeli mure, kes oli Pariisis kohal ja kes mitte. Pealegi, juba oma 17. sünnipäeval tegi ta sotsiaalmeediasse postituse, millega oli kaasas tähenduslik meem. Seal oli kirjas: “Be the best; f**k the rest.”