Saksamaa tee korvpallitippu: avalik peks, läbikukkumine ja ümbersünd
Palju on räägitud sellest, mil algas pühapäeval esimest korda korvpalli maailmameistriks kroonitud Saksamaa tee ihaldatud tiitlini. Kes ütleb, et MM-valiksarja kaotusega Eestile, kes ütleb, et siis kui peatreener Gordon Herbert ja staarmängija Dennis Schröder 2021. aasta sügisel kolm-neli tundi sügavalt juttu puhusid. Sakslaste tiitlitee tegelik algus oli mõni aasta varem.
2016. aastal võitlesid sakslased EM-pileti nimel ning 10. septembril kohtuti valiksarjas võõrsil Taaniga. Tervelt kolmele lisaajale läinud lahingu võitsid võõrustajad 106:102. Tolles kohtumises osales viis tulevast maailmameistrit: Johannes Voigtmann, Maodo Lo, Niels Giffey, Daniel Theis ja Johannes Thiemann.
Saksamaa sai tõrva ja tuld
Voigtmann mäletab suurepäraselt, kuidas allajäämine Taanile oli sakslastele midagi tugevamat kui häbi. See oli nullpunkt. “Meie korvpall oli pikali ja kõik peksid meid,” ütles korvialune jõud paar aastat tagasi pärast seda, kui sakslased kindlustasid koha Tokyo olümpiale, mis lõpetati tubli kaheksanda kohaga.
Paljud Filipiinidel tšempioniks kroonitud sakslased on koos mänginud pikka aega ning kogenud erinevaid tagasilööke. Näiteks 2019. aasta MMile minnes ütles toonane peatreener Henrik Rödl, et Saksamaal pole kunagi olnud nii head koondist. Suurturniiri 18. koht tõestas vastupidist ning tiimi räsisid nii juhendaja sõnade tõttu peale pandud suured ootused ja lootused kui ka sisetülid.
Tänavuse suve alguses ütles äsja lõppenud MMi üks sangareid, Euroopa üks paremaid viskajaid Andreas Obst, et koondisel on 2019. aasta läbikukkumine teravalt meeles. Ühest küljest andis see motivatsiooni – me oleme tegelikult rohkemaks võimelised! – teisalt oli see hoiatav näide, mis juhtub, kui kõik ei hinga ühes rütmis ning mõtlevad enda edule rohkem kui võistkonna omale.
Obst tõi välja, et igal koondislasel on tiimis suur roll, kuid see ei pruugi alati tähendada väljakul punktide viskamist, söötmist, lauapallide hankimist või kaitses rassimist. Näiteks sai David Krämer tänavusel MMil väljakule vaid neljas kohtumises, aga paljudes mängudes oli näha, kuidas viskav tagamängija oli pingil pidevalt emotsioonidest pungil, kannustades kaaslasi ja vajadusel neid rahustades.
MM-kuld on vahepeatus, mitte lõppjaam
Esimese tõsise tormihoiatuse korvpallimaailmale andis Saksamaa mullusel EMil. Kohati suisa fantastilise ründemängu ja ühtselt tegutsenud võistkonna toel teeniti pronks, mis oli sakslaste esimene suurvõistluste medal pärast 2005. aasta EM-hõbedat.
Ometi ei peetud Saksamaad, kelle koosseis oli EMiga võrreldes laias laastus sama, MMi eel soosikute hulka. Esimestes ametlikes power ranking’utes olid nad tagapool isegi Sloveeniast. Olukorras, kus Luka Dončići kodumaal oli puudu mitu olulist lüli ja paljud tähtsad mängijad tulid koondisse nigela klubihooaja pealt. Muidugi, korvpallitargad said aru, et sakslaste mustaks hobuseks nimetamine on jama, tegelikult isegi rumalus.
Medalipõua lõpetamine ei olnud sakslaste auruveduri lõppjaam, vaid tegi mehed veelgi näljasemaks. Nagu Saksamaa korvpallieksperdid pärast MMi märkisid: “Meil pole kunagi olnud nii head ja enesekindlat koondist, kes usub, et maailmameistriks tulek on tehtav.”
Selge on ka see, et MM-tiitel ei tähenda samuti teekonna lõppu. See on lihtsalt üks vahepeatus ning järgmine sihtpaik on juba silme ees. Järgmise aasta Pariisi olümpiale lähevad peatreeneri Gordon Herberti hoolealused olles täis eneseusku ja teadmist, et ka olümpiakuld, see kõige-kõige ihaldatum auhind korvpallis, pole midagi püüdmatut.
