Saudi Araabia jalgpallirevolutsiooni jälgedes
Aegade üks absurdsemaid üleminekuaknaid on nüüd sulgunud. Tavapäraste tippude tegemisi häiris jõuliselt uus, rahakas nõudleja. Võitlus alles algab.
Mäletate veel Euroopa Superliigat? 18. aprillil 2021 teatasid tosin tippklubi, “asutajaliikmed”, plaanist luua uus liigasüsteem, mis väidetavalt jalgpalli kui produkti paremaks ja õiglasemaks muudaks. “Parimad klubid. Parimad mängijad. Iga nädal,” kõlas nende loosung. Vaid 24 tundi hiljem oli üheksa asutajat massilise vastuseisu tõttu loobunud; Superliiga suri juba enne sündi.
Nad oleksid võinud seda ette aimata. Kuigi paljud tänased tippklubid on oma töölisklassiga seostuvast minevikust võõrdunud, tribüüne täidavad “tennisevaatajad” ja suurem osa sissetulekutest voolab sisse seitsme maa ja mere tagant, on jälgijad endiselt kirglikud. “Barcelona on meie elu, mitte teie mänguasi,” kuulutas Camp Noule üles riputatud plagu.
Sisuliselt vältisid fännid olukorda, kus loodavasse liigasse koonduksid parimad mängijad, parimad treenerid ja nii edasi. Aga mis saaks juhul, kui need mängijad ja treenerid palkaks keegi, kellel puuduvad kirglikud jälgijad ja ajaloost tulenevad väärtused? Näiteks … klubid Saudi Araabiast?
2023. aasta suvi võib ajalukku minna jalgpallimaastiku muutjana. Traditsioonilised tippklubid on endiselt süsteemi külge aheldatud, uued näod mänguväljakul aga mitte.
Millest jutt käib?
Kas pöörasid geograafiatunnis piisavalt tähelepanu? Sõnadega “Lähis-Ida” ja “rikas riik” seostuvad esmalt Bahrein, Katar ja Araabia Ühendemiraadid. Tuntud reisisihtkohad – Abu Dhabi, Dubai ja Doha, kui mõned nimetada – asuvad tõepoolest neis riikides. Manchester City omanikud? Abu Dhabist, jah. PSG omanikud? Katarist.
Saudi Araabia võib olla Aasia suuruselt viies riik, Lähis-Ida suurim, koduks enam kui 30 miljonile inimesele – ometi tundub, justkui oleksid nad lennanud radari all. Seal asuvad islamiusu pühad linnad Meka ja Mediina ning nafta tootmise poolest ületab neid vaid USA, kuid paljude jalgpallifännide silmis olid saudid vaid järjekordne keskpärane Aasia esindaja maailmameistrivõistlustel.
Kohalikus liigas puudus seni igasugune tähesära, et silma paista. Hoolimata sellest, et igal meeskonnal on lubatud üles rivistada kaheksa välismaalast, oli kõige kuulsam 2022/23 hooaega alustanud mängija … äkki Felipe Caicedo, Luiz Gustavo või Ever Banega? Tublid mängijad, kes mingil hetkel kuulusid Euroopa suurte ridadesse, kuid kaugel maailmaklassi tähtedest.
Esimest korda segasid saudid jalgpallimaailmas kaarte 2021. aasta oktoobris, kui PIF ehk Saudi Araabia riiklik investeerimisfond omandas Newcastle Unitedi; üleöö kuulus inglastele rahakott, millega võrreldavat pole olnud mitte ühelgi klubil mitte ühelgi hetkel ajaloos. Ent saudid toimetasid targalt, järgides tippjalgpalli kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Seni ei ole Newcastle A-klassi staaride palkamiseks rumalat raha loopinud. Selleni jõudsid saudid teist teed pidi.
Mis toimub?
Kui Cristiano Ronaldo 2022. aasta detsembris Al-Nassriga liitus, pidasid kõik seda erandiks; rahaliselt tasuv karjääri lõpp mängijale, kes oli purustanud püüdmatuid rekordeid ja nihutanud piire seal, kus vähesed suudavad. Aga mõtle sellele nüüd, üheksa kuud hiljem: kas kümne aasta pärast vaatame Ronaldo üleminekule tagasi kui teetähisele, mis muutis jalgpalli?
Juunis omandas PIF nelja konkureeriva Saudi Araabia klubi enamuse: nende kontrolli alla läksid Al-Nassr, Al-Ittihad, Al-Ahli ja Al-Hilal. Tehing, mis traditsioonilises tippjalgpallis ei saanuks kunagi toimuda, läks Saudi Araabias läbi, sest see on jalgpalli versioon Metsikust Läänest. Suvega kulutasid klubid ligi miljardi; Al-Hilal ladus lauale 351,7 miljonit eurot, suurima summa kogu jalgpallis. Al-Ahli oli 181,7 miljoniga samas arvestuses neljas, Al-Nassr 165,1 miljoniga kuues.
Saudid on turule toonud raha, mida seal varasemalt ei olnud, ja loonud seda tehes superliiga – vähemalt nimede poolest. Mõned ütlesid ära: Lionel Messi valis Miami Interi, Mohamed Salah otsustas jääda truuks Liverpoolile ja Kylian Mbappe loobus naeruväärsest pakkumisest, enamik aga haarasid võimalusest.
Oleme minevikuski olnud tunnistajaks vananevate tippmängijate üleminekutele eksootilistesse liigadesse, kuid kunagi varem ei ole see olnud niivõrd süstemaatiline. Nad on läinud kas üksi või koos sõbraga (või, juhul kui oled sarnaselt Messile suurem kui elu, siis kahe sõbraga), kuid mitte iialgi nii. Isegi mitte Hiina, kes kümmekond aastat tagasi sarnase rahaliiga püsti pani. Huvitav, kuidas sellega läheb …
Kes sinna siis läksid?
Juhul, kui veetsid suve tsivilisatsioonist kaugel, mitte just väga põgus ülevaade juhtunust: suurima kulutaja Al-Hilaliga liitusid Neymar (PSG, 31), Sergej Milinkovic-Savic (Lazio, 28), Kalidou Koulibaly (Chelsea, 32), Malcom (Peterburi Zenit, 26), Ruben Neves (Wolverhampton, 26), Aleksandar Mitrovic (Fulham, 28) ja Bono (Sevilla, 32).
Sadio Mane (Müncheni Bayern, 31), Aymeric Laporte (Manchester City, 29), Marcelo Brozovic (Milano Inter, 30), Alex Telles (Manchester United, 30) ja Seko Fofana (Lens, 28) liitusid Al-Nassri ridades Cristiano Ronaldoga. Al-Ahli särgi saavad selga Riyad Mahrez (Manchester City, 32), Edouard Mendy (Chelsea, 31), Franck Kessie (Barcelona, 26), Roberto Firmino (Liverpool, 31), Allan Saint-Maximin (Newcastle, 26), Roger Ibanez (Roma, 24) ja Gabri Veiga (Celta Vigo, 21).
Al-Ittihad kulutas märgatavalt vähem, kuid tänu vabaagentide värbamisele on ka nende nimekiri väga esinduslik, kui liituma meelitati Karim Benzema (Real Madrid, 35), Fabinho (Liverpool, 29), N’Golo Kante (Chelsea, 32), Jota (Celtic, 24) ja Luiz Felipe (Real Betis, 26). Isegi mõned PIF-i rahadest ilma jäänud klubid aktiviseerusid: Jordan Henderson (Liverpool, 33), Georginio Wijnaldum (PSG, 32) ja Moussa Dembele (Lyon, 27) esindavad nüüdsest Al-Ettifaqi, Yannick Carrasco (Atletico Madrid, 30) liitus Al-Shababiga. Ja treenerid? Steven Gerrard, Jorge Jesus, Slaven Bilic …
Nii mõnigi neist mängijatest minetas endise klubi või jalgpalliüldsuse silmis väärikuse, kuid neil olid omad põhjused. Ka klubidel ja PIF-il olid. Vaimusilmas ei ole keeruline kujutada seda esimese sammuna tippliiga loomisel. Mis siis, kui ühel päeval ilmub areenile uus Superliiga, kuhu ei kuulu vaid Euroopa eliit, vaid klubid kogu maailmast? Reeglitest mööda minnes võib maailma muuta. Golfis see neil juba õnnestus.
