Sobrame vutiajaloo prügikastis: kuldne värav – mis see oli ja miks see kadus?

Jalgpallireegleid on ikka läbi aja muudetud ja kohandatud, et vuttmängu fännidele atraktiivsemaks teha. Täpselt sel eesmärgil võeti 1990ndatel kasutusele ka kuldne värav, kuid selmet ründavamat jalgpalli propageerida, muutis see mängu hoopiski kinnisemaks.

Nagu ikka on kõik uus unustatud vana ning kuldse väravagi – reegli põhimõte oli äärmiselt lihtne: võidab see, kes lisaajal esimesena värava lööb –, juured ulatuvad tegelikult jalgpalli algusaega. 1867. aastal peetud Youdani turniiril oli viigi korral kasutusel täpselt samasugune põhimõte, ainult et kaks korda pikema lisaajaga: 30 minuti asemel 60.

Kuna 80ndatel hakkas rahvusvahelises jalgpallis domineerima kaitsev mängustiil, otsis Rahvusvaheline jalgpalliliit (FIFA) variante, kuidas mängu elavdada ning lauale pandigi kuldse värava plaan, mis ahvatleks meeskondi ründele, et kohtumine kiiremini ära lõpetada.

Esimest korda võeti see kasutusele 1993. aasta noorte MMil, kus ajalooraamatusse kirjutas ennast austraallane Anthony Carbone, kes virutas veerandfinaalis Uruguay vastu siis esimese kuldse värava.

Otsustava tõuke selle laialdasemaks kasutuselevõtuks andis 1994. aasta MM-finaal Brasiilia-Itaalia vahel, mis lõppes 0:0 ning sai lõpplahenduse alles penaltiseerias, kui Roberto Baggio üle põrutas.

Pärast turniiri lausus toonane FIFA president Sepp Blatter: „Meie ega võistkonnad pole õnnelikud, et asi läks penaltiseeriasse, kuid kuidagi tuleb meil võitja siiski välja selgitada. Paraku pole meil hetkel paremaid lahendusi.“

Ent mingite lahenduste järele janunedes otsustati kuldsele väravale siiski võimalus anda. Esimene suurem organisatsioon, mis selle kasutusele võttis, oli Inglismaa jalgpalliliit ning nõnda sai 94/95 hooaja liigakarikafinaalis näha, kuidas Paul Taiti 103. minuti värav tõi Birmingham Cityle mesimagusa tiitli.

Esmasest edust inspireerituna läks kuldse värava teed ka Euroopa jalgpalliliit (UEFA), võttes selle kasutusele nii EMil kui ka eurosarjades – v.a. Meistrite liigas, kus seda kunagi ei kasutatud.

Laiem üldsus tegi kuldse väravaga seega esmakordselt tutvust 1996. aasta EMil ja oi milliseks see tutvus osutus. Kuigi lisaaegu nähti nii veerand- kui ka poolfinaalides, siis seal ühtegi tapvat väravat ei nähtud.

Küll otsustas see finaali saatuse: lisaaja viiendal minutil oli Oliver Bierhoff see, kes sakslased rõõmustama ja tšehhid nutma pani.

Nõnda oli kuldne värav kohal ka 1998. aasta MMil, kus sellest lõikas samamoodi edu hilisem tšempion Prantsusmaa. Nimelt alistasid nad kaitsja Laurent Blanci – OlyBet.TV lugejad teavad, kui väravamaias ta oli – lisaaja tabamusest kaheksandikfinaalis Paraguay.

Kaks aastat hiljem oli kuldse värava olemasolu Prantsusmaa jaoks veel määravam. Esiteks pandi Zinedine Zidane’i tabamuse läbi poolfinaalis pikali Portugal ning finaalis murti David Trezeguet’ kolli kaudu Itaalia.

Ometi oli nende turniiride jooksul vaikselt selgeks saanud, et soovitud tulemuse ehk vuttmängu lahtisemaks muutmise asemel omas kuldne värav hoopiski vastupidist efekt. Meeskonnad, kartes teha seda ühte saatuslikku viga, muutusid lisaajal hoopiski kaitsvamateks, mistõttu suri mäng piltlikult öeldes välja.

Nõnda visatigi kuldne värav pärast 2002. aasta MMi prügikasti, kuid tol turniiril õnnestus mitmetel autsaideritel just selle reegli abil veel korralikult pahandust külvata.

Olid ju Senegal ja Lõuna-Korea kaheksandikfinaalides tänu kuldsele väravale vastavalt üle Rootsist ja Itaaliast. Otsustava tabamusega murdis nelja parema sekka ka Türgi, kes pani veerandfinaalis selili Senegali.

Kuigi sageli arvatakesi, et türklase Ilhan Mansizi tabamus oli ajaloo viimane kuldne värav, siis tegelikult see nii pole. Nimelt kasutati seda reeglit veel ka 2003. aasta naiste MMil, mille finaali otsustas sakslanna Nia Künzeri 98. minuti tabamus. Ehk kuldse värava viimased ohvrid olid hoopiski rootslannad.

Kui vastav reegel vutiprügikasti visati, rõõmustasid paljud. Nende hulgas ka Prantsusmaa treener (!) – meenutagem, et just Gallia kuked lõikasid sellest reeglist enim kasu – Raymond Domenech.

„Olen selle otsuse üle väga rõõmus. Esimest korda nägin kuldset väravat 1994. aasta U21 EMil, kui omavahel kohtusid Itaalia ja Portugal. Ma tundsin pärast mängu [Luis] Figole ja teistele nii väga kaasa. Pealegi võttis itaallastel pärast kuldse värava löömist omajagu aega, et aru saada, et nad olid võitnud. See oli spordi mõttes väga ebaõiglane hetk,“ sõnas ta.

Sama meelt oli ka legendaarne Ottmar Hitzfeld, kes juhendas siis Müncheni Bayernit. „Ma pole kordagi olnud kuldse värava fänn. Kui lisaaeg tuleb, on sul niikuinii 30 minutit aega, et võita. Kuldne värav pole aga aus, sest kõigest üks löök ja kõik ongi läbi. Selle eemaldamine oli hea mõte!“

Ainult et päris kohe kuldset väravat siiski ei eemaldatud. Või tähendab. Tegelikult ikka eemaldati, ainult et esimese hooga üritati leida sellele alternatiivi, mistõttu sündis 2003. aastal hõbedane värav.

See tähendas oma olemuselt, et kaotusseisu jäänud meeskonnad oli ikkagi käimasoleva (15-minutilise) lisaaja poolaja lõpuni aega, et mängu päästa ja viigi väravat jahtida.

Etteruttavalt võib öelda, et seegi idee kandis kaela täpselt ühe turniiri jagu: 2004. aasta EMi. Ent näha seda siiski sai, sest poolfinaalis Kreeka-Tšehhi vahel oli Traianos Dellas see, kes nurgalöögijärgselt ajaloo ainsa (!) hõbedase värava lõi. Asja iroonia: see juhtus esimese lisaaja viimastel sekunditel ehk sisuliselt oli tegemist ikkagi kuldse väravaga, sest reaalset armuaega tšehhidele ei jäänud…

Pärast seda pühiti kuldne ja hõbedane värav lõplikult vutiajaloo prügikasti. Või tähendab, peaaegu, sest USA ülikoolides (NCAA) oli see reegel miskipärast kasutusel 2022. aastani, otsustades sealjuures 1995., 1996., 2002. ja 2013. aasta naiste ja 2017. ja 2020. aasta meeste finaali saatuse.

Ent igal pool mujal on alates 2005. aastast jalgpallimängu võitjat selgitatud lihtsal viisil. Kui kohtumine on normaalajal järel viigis, järgneb esmalt 2 x 15 minutit lisaaega ning kui ka sellest ei piisa, tuleb penaltiseeria.

Boonuslugu: kui kuldse väravaga keerati vint peale

Ärge küsige miks, kuid 1994. aasta Kariibide karikaturniiril (Caribbean Cup) kirjutati miskipärast reegliraamatusse punkt, et kuldne värav läheb arvesse kahe eest.

Ehk kui Puerto Rico kvalifikatsiooniturniiri avavoorus normaalajal ühe väravaga Barbadost võitis, kirjutati neile tabelisse 1:0 võit ent kui Grenada järgmises voorus samamoodi ühe väravaga, ent lisaajal, Puerto Ricot võitis, kirjutati neile tabelisse 2:0 võit.

Nõnda leidis Barbados viimase vooru eel ennast lihtsast olukorrast: nad vajasid edasipääsuks Grenada vastu kaheväravalist võitu. Kuni 83. minutini oligi kõik kontrolli all ja seis 2:0, kuid siis õnnestus Grenadal üks tagasi lüüa.

Selg vastu seina olukorras asusid barbadoslased kolmandat jahtima, kuid mõistes, et neil ei õnnestu seda lüüa, virutasid nad hoopiski meelega omavärava. Sest 2:2 seis tähendas, et ees ootas lisaaeg, kus korra skoori tehes saaks automaatselt vajamineva kaheväravalise võidu.

Grenada mehed hammustasid aga selle läbi ning kuna neile sobis jällegi üheväravaline kaotus, hüüdsid nad üle väljaku: „lööme nüüd ise omavärava!“

Nõnda saigi vuttmängu viimastel minutitel näha omapärast seika, kus Barbadosi mängijad kaitsesid paralleelselt kaht väravat: nii enda oma, et nad ei kaotaks, kui ka Grenada oma, et nad ka omaväravat ei saaks lüüa…

Selle omapärase ülesandega tuldi aga toime ning lõpuks läks kohtumine ikkagi lisaajale, kus Barbadosil õnnestus ka ihaldatud värav lüüa. Ehk 4:2 kuldse värava võit aitas nad järgmisesse ringi.