Split – korvpalliklubi, mis domineeris Kukoči vedamisel Euroopat

Kui jätta kõrvale EuroCup’is palliv Sloveenia ja Horvaatia ühisklubi Cedevita Olimpija, pole Horvaatia tiimidel Euroopa kõrgel tasemel pikka aega sisuliselt midagi ette näidata. Ent kui muru oli rohelisem ja taevas sinisem, säras Vana Maailma taevas kõige eredama leegiga Split, mis kandis küll nime Jugoplastika, küll POP 84.

Euroliiga ajaloos on vaid kolm meeskonda, mis on Vana Maailma tugevaima klubisarja võitnud kolm aastat jutti. Riia ASK, kus mängis 1960. aastate alguses ka legendaarne Jaak Lipso, domineeris Euroliigat vahemikus 1958-60. Split ei jätnud konkurentidele sõnaõigust 1989-91.

Tagantjärele targana polnud Spliti tiitlivõidud midagi üllatavat. Tiitliseeria jooksul kandsid nende särki näiteks hilisemad maailma tugevaima liiga NBA mehed Toni Kukoč, Žan Tabak ja Dino Rađa, olulised olid ka 21. sajandil endale treeneri või klubijuhina nime teinud Velimir Perasović, Zoran Savić ja Duško Ivanović.

Ent 1989. aastal, mil Split võitis oma esimese trofee, oli nende võit üllatus. Aga kõigest järgemööda.

Aega läks, aga asja sai

1945. aastal loodud klubil läks tükk aega, enne kui suudeti kodutandril kõrges mängus kaasa rääkida. Esimene suur tiitel – Jugoslaavia meistrivõistlustelt – võideti 1971. aastal ning järgmised paarkümmend aastat kuuluti kindlalt Jugoslaavia paremikku. Hambaid näidati ka Euroopas, kui 1976. ja 1977. aastal triumfeeriti tugevuselt kolmandas Koraći karikasarjas.

Spliti tõusus Euroopa tippu mängis vaat et kõige suuremat rolli Božidar Maljković. Serbia treener polnud küll klubi esimene, teine ega kolmas valik juhendaja ametikohale, aga taas tagantjärele targana tabati 1986. aasta suvel toona vaid 34-aastase treeneriga naelapea pihta.

Lõpuks kuulasid Spliti bossid Serbia ja Jugoslaavia korvpalli isaks peetava Aleksandar Nikolići soovitust ja palkas Maljkovići, ehkki mitmed mängijad polnud otsusega rahul, kuna juhendaja kohta noorel mehel oli peatreenerina vähe kogemusi. Ent Nikolić ei jäänud lihtsalt soovitajaks, vaid aitas Maljkovići nii nõu kui ka jõuga.

Üks uue treeneri kriitikutest oli Splitist pärit Rađa, kes oli koos teise Spliti mehe Kukočiga klubi kõige suurem talent. Klubi bossid ootasid, et Maljković soovib koosseisu täiendada mõne kogenud mehega, sest 1986. aasta suvel lahkusid tiimist mitu vanemat tegijat. Maljković andis neile aga ninanipsu, sest ainsa märkimisväärse täiendusena tõi ta Belgradi Crvena Zvezdast 22-aastase mängujuhi Zoran Sretenovići, kellega ta oli varem koos töötanud ning kes ei saanud Serbia pealinnas eriti minuteid.

Toni Kukoč (kollases) oli Spliti poiss, kes aitas klubi Euroopa valitsejaks. KK Spliti kodulehekülg

Maljković uskus alati, et distsipliin ja ränkrasked treeningud viivad mängijad uuele tasemele. Serblase debüüthooajal küll erilist tulemust ei tehtud, küll aga valati siis esimene vundament selleks, et õige pea Euroopat valitseda.

Esimene tiitel

1987. aasta suvel mõistis Maljković, et tiitlite võitmiseks on vaja ka kogenud mehi. Näiteks tõi ta Spliti peatselt 30-aastaseks saanud Ivanović, kes oli terve eelneva karjääri mänginud Montenegro klubis Podgorica Budućnostis.

Split oli tol hooajal füüsiliselt võimas, kaotas Jugoslaavia meistrivõistluste põhihooajal vaid ühe mängu ning kuigi Koraći sarjas langeti kaheksa parema hulgas, võideti Maljkovići ajastu esimene tiitel seitsmest, kui nad krooniti Jugoslaavia parimaks.

Arvestades Spliti noorust – nii mängijate kui ka peatreeneri oma – oli selge, et nende tulemuste kõver liigub ainult üles poole. 1988/89 hooaja Euroopa karikavõitjate karikasarjas ehk Euroliigas lömastati 16 parema hulgas Portugali klubi Ovarense ning alagrupiturniirina peetud veerandfinaalis saadi kaheksa võidu ja kuue kaotusega kolmas koht, mis kindlustas pääsme finaalturniirile.

Split ei läinud sinna favoriidina, sest Iisraeli hiid Tel Avivi Maccabi ja Kataloonia gigant FC Barcelona olid kaheksa parema hulgas sõkaldest eraldunud, võites vastavalt 12 ja 11 kohtumist. Münchenis peetud turniiril alistas Split poolfinaalis Kukoči 24 punkti toel Barcelona 87:77 ning suutis finaalis mängu enda kasuks kallutada teise poolajaga. Lõpuks võideti Maccabit 75:69 ja Spliti ei naasnud mitte ainult Vana Maailma parim korvpalliklubi, vaid rokkstaarid, keda tulid tervitama kümned tuhanded inimesed.

1989. aasta suvi kätkes endas ohtu, et Maccabi vastu säranud Rađa lahkub, kuna NBA klubi Boston Celtics valis ta draft’is 40. mängijana. Korvialune jõud oli nõus lombi taha minema, kui nende pakkumine on piisavalt hea, aga ta oli Splitiga lepinguliselt seotud ning klubi ei tahtnud tema lahkumisest kuuldagi.

Maljković palus Jugoslaavia korvpalliliitu, et nad ei lubaks 26-aastastel või noorematel mängijatel NBAsse minna, aga Rađat see ei huvitanud: ta lendas USAsse ja sõlmis Celticsiga ühe aasta pikkuse lepingu, mis oli väärt 500 000 dollarit.

Split ei andnud aga alla. Nad läksid USAs kohtusse ning õigusemõistjad olid Horvaatia klubi poolt ning Rađal keelati Celticsi eest mängida. Et mitte ühte aastat raisku lasta, naasis horvaat Spliti ning jõudis tiimiga kokkuleppele.

Maljković ei istunud juriidilise mürgli taustal käed rüpes. Ta palkas 22-aastase Savići, kes oli küll Rađast veidi lühem, aga samuti heal tasemel korvialune jõud.

89/90 hooajal polnud Split Euroliigas enam tundmatu suurus, vaid kuulus favoriitide ringi. Finaalturniirile pääseti teise kohaga, kui 14 mängust võideti 11 ning enamat suutis vaid kaks kaotust kogunud Barcelona.

Hispaanias Zaragozas mängitud turniir oli Kukoči sõu. Ta nimetati kõige väärtuslikumaks mängijaks, viskas enim punkte ja aitas finaalis taas Barcelonale meelehärmi valmistada, kui Split võitis 72:67.

Tollele hooajale järgnes taas suvi, mis ähvardas Spliti vankri kraavi lükata.

Turbulentne suvi

Nimelt oli Maljkovićist tõusnud Euroopa korvpallituru kõige tahetum treener. Rahakaid pakkumisi tuli uksest ja aknast ning pärast nelja edukat hooaega Splitis otsustas ta kolida… Barcelonasse.

Kui Maljković liikus Horvaatiast Hispaaniasse, siis Spliti uus peatreener Željko Pavličević võttis ette just vastupidise suuna. Pärast kodulinnaklubis Zagrebi Cibonas treenerina alustamist töötas ta neli hooaega Pürenee poolsaare suurriigis, enne kui naasis kodumaale.

Lisaks Maljkovićile lahkusid 1990. aasta suvel Splitist mitu olulist pallurit. Rađa läks Itaalisse, Ivanović Hispaaniasse ja Goran Sobin Kreekasse. Lisaks taganes nimisponsor Jugoplastika, kelle rolli võttis üle Itaalia rõivafirma POP 84.

Suurtest muutustest hoolimata oli Split endiselt mehitatud äärmiselt kvaliteetselt. Jäid ju võistkonda nii Kukoč, Perasović, Savić kui ka Tabak ning meeskond oli eelmiste hooaegadega saavutanud rütmi ja üksteisemõistmise, mis kandis neid ka hooajal 1990/91, kus võideti nii Jugoslaavia meistri- ja karikavõistlused kui ka Euroliiga.

Rađalt teatepulga üle võtnud Savić säras finaalturniiri kohtumistes 25 ja 27 punktiga ning ehkki mõlemad mängud olid tasavägised, krooniti Split kolmandat hooaega järjest Euroliiga võitjaks. Võidu tegi magusamaks tõik, et jälle alistati Barcelona, keda juhendas ju Maljković.

See paganama sõda…

Kuigi Split oli tõusnud ülivõimsaks jõuks, pani saatus neile pitseri, misjärel polegi nad kunagist hiilgust taastanud. 1991. aasta märtsis, paar nädalat enne Euroliiga finaalturniiri, algas Horvaatias suur sõda, mis kestis üle nelja ja poole aasta.

Split, mille nimeks sai Slobodna Dalmacija, mängis küll 1991/92 Euroliiga põhihooajal, kus oldi teiste hulgas ühes alagrupis Tallinna Kaleviga, aga kaheksa meeskonna hulgas jäädi viiendaks, mistõttu ei pääsetud veerandfinaali.

Pealegi, sõda mängis suurt rolli selles, miks paljud tiitlimehed lahkusid: näiteks läks Kukoč Itaaliasse ja Savić Barcelonasse. Mõistagi halvenes ka klubi majanduslik olukord ning mängijaid oli märksa keerulisem nii hoida kui ka palgata.

Samas ei kadunud Split korvpallikaardilt täielikult. 1990. aastate jooksul mängiti iseseisva Horvaatia meistrivõistlustel korduvalt finaalis ning 21. sajandi alguses õnnestus neil korra võita nii meistri- kui ka karikavõistlused. Tänapäeval mängib KK Split nii Horvaatia meistrivõistlustel kui ka Aadria liiga tugevaimas divisjonis, kus jäädi lõppenud hooajal esimesena play-off’ist välja.