EMi unustamatu hetk: Taani dünamiit kärgatas end tšempioniks

1980. aastatel hakati Taani jalgpallikoondist kutsuma Taani dünamiidiks, mis jõudis ühel EMil küll nelja parema hulka, aga suure tulemuse pommi ei lõhatud. See kõik muutus 1992. aastal, mil taanlased ei pidanuks tegelikult EMil mängimagi.

Kaks aastat varem alanud valiksarjas komistasid skandinaavlased juba teisel ja kolmandal tõkkel, aga sellest piisas, et kaevata endale auk, millest ei suudetudki välja ronida. Esmalt viigistas Taani 1:1 Põhja-Iirimaaga ning kaotas seejärel Kopenhaagenis 0:2 Jugoslaaviale.

Piinliku allajäämise tõttu podisesid pinged üle ning Michael Laudrup, Taani suurim staar ja toona maailma üks paremaid jalgpallureid, läks koos venna Brianiga tülli peatreeneri Richard Möller Nielseniga, mistõttu ei osalenud kumbki Laudrup enam valiksarjas.

Kuigi Taanil õnnestus Jugoslaavia nende kodus alistada, oli see Balkani meestele valiksarja ainsaks punktikaotuseks ning hilisemat Euroopa meistrit edestati vaid ühe punktiga.

Köök tuli hiljem paigaldada

Veidi enam kui pool aastat pärast valiksarja algust kärgatasid Jugoslaavias pommid ja lasud. Algas verine sõda, mis jõudis 1992. aasta 30. mail vaheetapini, kui ÜRO seadis Jugoslaaviale sanktsioonid. Päev hiljem otsustasid UEFA ja FIFA riigi rahvusvahelisest jalgpallielust teadmata ajaks välja visata.

Kahtlemata võinuks ka Jugoslaavia 1992. aasta turniiril kaugele jõuda, kuna nende koosseisus oli mitu 1987. aasta noorte maailmameistrit ja kolm aastat hiljem U21 EMil hõbeda võitnud pallurit. Lisaks oli Serbia klubi Crvena Zvezda võitnud 1991. aastal Meistrite liiga eelkäija.

Jugoslaavia koondislane Slaviša Jokanović leidis 2020. aastal The Guardianiga rääkides, et nende tiim oli Taanist palju tugevam. “Meilt võeti EM käest ära ning me ei saanud seda kunagi tagasi,” sõnas ta. “Samas, teised inimesed kannatasid palju rohkem. Meie probleem puudutas vaid sporti.”

Jugoslaavias pikalt podisenud pinged jätsid selge märgi ka vutikoondisele. Mitu olulist lüli keeldusid Jugoslaaviat esindamast, lisaks oli neil raske leida EMi eel vastaseid, kes oleksid olnud nõus nendega mängima.

ÜRO sanktsioonid tulid nii hilja, et kuigi Taani pääses Jugoslaavia asemel püünele, oli EMini kõigest kümme päeva. Brian Laudrup naasis küll rahvusesindusse, aga Michael pidas Taani võimalusi EMil nii väikesteks, et ta ei näinud põhjust oma puhkuseplaane muuta.

Ka Nielsenil oli selge, mida ta tahtis suvel teha – peatreeneril oli vaja koju paigaldada uus köök, aga EMi nimel lükkas ta olulise projekti edasi.

Meeskond suure algustähega

Erinevalt laialt levinud arvamusest polnud Jugoslaavia asendamine taanlastele šokk. Mängijad olid sellisest võimalusest üht-teist kuulnud, pealegi polnud koondis üle maailma rannaliivadel laiali, nagu on rääkinud müüt, sest seitse päeva enne EMi avakohtumist oli neil kavas sõpruskohtumine CISiga, kuhu kuulusid 12 endist Nõukogude Liidu “vabariiki”. Sealt puudusid Eesti, Läti ja Leedu.

Rahvusesindusse kuulunud poolkaitsja Kim Vilfort on BBC-le meenutanud, et Jugoslaavia eemaldamise järel polnud mingit arutelu, kas nad peaksid Rootsis peetavale EMile minema või mitte. “Taanil polnud muud valikut, sest see poleks kaasa aidanud meie alaliidu ja UEFA suhtele,” sõnas ta.

Brian Laudrupi sõnul ütles Nielsen esimesel EMi-eelsel kogunemisel, kuidas mängijad peavad uskuma, et nad suudavad Rootsis peetava turniiri võita. “Hakkasime kõik naerma,” meenutas ta. “Samas arvan, et sel samal hetkel pani ta meile pähe mõtte, et võime teha võimatut.”

Sealjuures leidis peatreener, et Taanil pole oma suurimat staari Michael Laudrupi vajagi. Tegemist oli küll äärmiselt loova ja tehniliselt oivalise palluriga, aga Nielseni plaan nägi ette, et Taani saavutab Rootsis edu tänu kaitsedistsipliinile ja vasturünnakutele ning Laudrupi olemasolu teeks nad enda väravat kaitstes nõrgemaks. Juhendaja oli väga rahul, et staar end ise kõrvale jättis, kuna vastasel juhul oleks ta pidanud igal juhul koondises olema, kuna Laudrupi seisus Taanis oli midagi märksa enamat kui tippsportlase oma.

Lõpuks läksid Nielseni hoolealused turniirile koondisega, mis teenis klubileiba enamasti kodumaal. Koosseisu kõige vanemad mehed olid 31-aastased, välismaal mängivatest palluritest olid kõige kuulsamad Müncheni Bayerni edurivimees Brian Laudrup ja Manchester Unitedi väravavaht Peter Schmeichel, kes tõusis 1990. aastate alguses maailma parimaks kollkipriks.

Ehkki Taani koondis ei kubisenud staaridest, oli neil miski, mis on toorest talendist ja oskustest palju olulisem – tegemist oli meeskonnaga selle parimas mõttes, kus kõik tundsid kõiki. “Kümme meest kas mängisid või olid mänginud Brondby klubi eest, mis oli aasta varem jõudnud UEFA karikasarjas poolfinaali – see oli Taani tiimi jaoks suur asi.

Mitmed koondislased olid koos mänginud ka U21 vanuseklassi rahvusesinduses ning olümpiatiimis, mis jõudis 1988. aasta suvemängudele. Meie sisekliima oli fantastiline. Meil ei olnud kõige paremad mängijad, aga meil oli parim meeskond,” selgitas Vilfort BBC-le.

Taanlaste edule aitas vundamenti valada ka tõik, et keegi ei oodanud neilt midagi. Nad võisid kolmest alagrupimängust saada kolm 0:5 kaotust, aga see poleks kedagi suurt morjendanud.

EM algaski taanlaste jaoks kurjakuulutavalt, kui väravateta viigile Inglismaaga järgnes kaotus võõrustajalt ja igirivaalilt Rootsilt. Otsustavas mängus oli vaja võita Prantsusmaad, kus jagus staare eesotsas valitseva Ballon d’Ori võitja Jean-Pierre Papiniga, kuid kel polnud käsil parimad ajad – pärast 1986. aasta MMi jäädi eemale kahest järjestikusest suurturniirist.

Vilforti sõnul ei tundnud taanlased Gallia kukkede vastu mingit pinget, sest kõik olid kindlad, et see jääb neile turniiri viimaseks mänguks, aga Henrik Larseni ja Lars Elstrupi tabamused tõid Taanile hädavajaliku 2:1 võidu.

Poolkaitsjal Vilfortil jäi Prantsusmaa kohtumises väljakul käimata, kuna ta külastas oma seitsmeaastast tütart Linet, kelle tervist räsis leukeemia. Kahjuks suri tüdruk mõni nädal pärast EMi.

Sangar Vilfort

Suurte jõudude Inglismaa ja Prantsusmaaga madistatud, ootas taanlasi alagrupiturniirile järgnenud poolfinaalis ees valitsev Euroopa meister Holland. Skandinaavlased võitsid pärast 2:2 lõppenud normaal- ja lisaaega penaltiseeria 5:3, kus kaheksa löögi peale eksis ainsana ründetuus Marco van Basten, kelle penalti Schmeichel tõrjus.

Taanist vähem kui 100 km kaugusel asuvas Göteborgis peetud finaalis tuli üllatajatel rammu katsuda turniiri suursoosiku Saksamaaga. Schmeichel tegi esimese veerandtunni jooksul mitu olulist tõrjet, enne kui John Jensen lõi 18. minutil ühe oma kolmest koondiseväravast.

Taanlased kaitsesid südikalt ning meeleheitel sakslased löödi lõplikult põlvili 78. minutil, kui penaltiseerias Hollandi vastu täpne olnud Vilforti ilus löök läks postipõrkest Bodo Illgneri selja taha.

Sakslaste jaoks oli kaotus seda valusam, et nad mängisid esimest korda ühendatud riigina ning peatreeneri Berti Vogtsi käsutuses oli mitu pallurit, kes tulid kaks aastat varem Lääne-Saksamaa särgis maailmameistriks. Nüüd tegi neile säru koondis, kes poleks pidanud EMil üldse mängimagi.

Schmeichel rääkis UEFA kodulehele, et Taani koondis tundis 32 aastat tagasi, kuidas neil on kohustus tõestada, et nad suudavad kõrges mängus kaasa rääkida. “Kui Taani kaotas 1984. aasta EMi poolfinaalis Hispaaniale, sain inspiratsiooni, et kuigi oleme väike riik, kus mängib jalgpalli piiratud arv inimesi, on suure töö ja õnnega võimalik teha väga-väga häid tulemusi.”

Sealjuures polnud EM-finaal märgiline ainult osalistele, vaid ka jalgpallile üldisemalt. Nimelt oli tegemist viimase ametliku kohtumisega, kus oli mängijatel lubatud pall oma väravavahile tagasi sööta ning puurivaht võis selle kätte võtta. Saksamaa vastu nähti seda korduvalt, sest nii said taanlased aega raisata ja tempot alla suruda.

Aga mõistagi ei kahanda see kuidagi nende saavutuse väärtust. Taani oli küll tugevam, kui 12 aastat hiljem Euroopat šokeerinud Kreeka, ent Nielseni hoolealuste edu on sellest hoolimata spordiajaloo üks vägevamaid triumfe.