Unustatud XI: mis on saanud endistest staaridest?

Veebruari alguses jõudsid meediasse kuuldused Mesut Özili jalgpallurikarjääri lõpust. Üllatus oli see kahtlemata. Aga kas üllatus hooaja keskpaika sätitud ajastuse üle või hoopis tõsiasja üle, et Özil endiselt profijalgpallurite hulka kuulus?

Kuigi nüüd näib, et 34-aastane Özil hetkel putsasid siiski varna ei riputa – tema esindajad lükkasid kõlakad ümber ja vähemalt seni seob mängijat Basaksehiriga kehtiv leping –, näib parimatel päevadel poolkaitsjate koorekihti kuulunud superstaari ja maailmameistri säärane karjääri lõppvaatus äärmiselt nukker.

Jalgpallifännid nägid ja mäletavad ehk tema etteasteid mitmel suurturniiril ja Real Madridi ning Arsenali särgis, kus tal oli au sööta palle ette näiteks Cristiano Ronaldole, Karim Benzemale või Alexis Sanchezile. Keerulistest viimastest aastatest ei teata aga suurt midagi.

Özil esindas Saksamaa koondist viimati 2018. aasta maailmameistrivõistlustel ning käis Premier League’is väljakul 7. märtsil 2020. Kuigi Arsenalist lahkus ta Türgi hiiu Fenerbahce ridadesse, ei õnnestunud neil ka Meistrite liigasse kvalifitseeruda. Özil mängib endiselt – lihtsalt eredatest tuledest väga, väga kaugel.

Igaühe lugu on erinev. Mehed nagu Robert Lewandowski, Luka Modric ja Thiago Silva on nõudmistega kohanenud ja püsivad endiselt tipus. Mõnel kaob isu, mõni lahkub suure rahapataka järele, mõni loobub sootuks. Mõned aga jätkavad ja jalgpall neelab nad alla. Nii on läinud näiteks Özili ja järgneva 11 mängijaga, kelle oleme üles rivistanud 3-4-1-2 formatsioonis.

Väravavaht Diego Lopez | Lopez on küll endiselt La Liga kehviku Real Vallecano palgal, kuid oma esimese lepingu Real Madridiga sõlmis ta juba … 20. sajandil! Kui seal asjad soovitult ei edenenud, liitus ta Villarrealiga ja jooksis 2009. aastal korra platsile ka Hispaania koondise särgis. 2013. aastal kutsus Reali toonane juhendaja Jose Mourinho aga Lopezi tagasi. Ta oli juba siis 32, paras veteran.

Iker Casillase vigastus andis Lopezile võimaluse esinumbriks tõusta ja 2012/13 ning 2013/14 hooaegadel mängis ta kokku 62 mängus, kuigi Iker oli ammu terveks ravitud ja Carlo Ancelotti Mourinho välja vahetanud. Lopez aitas Realil võita La Decima, nende kümnenda Meistrite liiga trofee, ja liikus siis edasi AC Milani, kus ta väravasuul peagi teismelisele Gianluigi Donnarummale ruumi pidi tegema. Sellestki on möödas juba seitse aastat.

Keskkaitsja Phil Jagielka | Usaldusväärne Phil. Evertoni kapten aastatel 2013-2019, 385 mängu klubi eest; 40 mängu Inglismaa koondises, sealhulgas suurturniirid 2012 ja 2014. Kindlasti on ta nüüdseks putsad varna riputanud?

Ei. Pärast Evertonist lahkumist on Jagielka esindanud Sheffield Unitedit, Derby Countyt ja Stoke Cityt, neist viimases kuulub ta 40-aastaselt endiselt põhimeeste hulka. Tema tänane keskkaitsepaariline Ben Wilmot oli vaid kuuekuune, kui Jagielka meestejalgpallis debüüdi tegi.

Keskkaitsja Phil Jones | Sir Alex Ferguson leidis kümme aastat tagasi, et Jonesist võiks saada üks Manchester Unitedi kõigi aegade parimaid mängijaid, kuid korduvad vigastused ja mured füüsisega on kaitsja karjäärile pitseri vajutanud. Tema viimatine leping Unitediga, mis sai allkirjad 2019. aastal, lõppeb sel suvel – pärast jaanuarit 2020 on ta platsil käinud vaid viiel korral, 2022/23 hooajaks ei arvatud teda isegi võistkonna koosseisu.

27-kordse Inglismaa koondislase jaoks, kes käinud ka kolmel suurturniiril, võib kuskil mujal terendada teine võimalus. Jones on ju siiski vaid 31-aastane.

Keskkaitsja Dmõtro Tšõhrõnskõi | Pärast Barcelona ajaloolist 2008/09 hooaega tundis peatreener Pep Guardiola, et vajab veel üht keskkaitsjat, ja valis välja Tšõhrõnskõi, kes oli Donetski Šahtaris mängides silma jäänud. Barcelona kulutas 25 miljonit eurot, aga Tšõhrõnskõi mängis vaid 14 mängus ja saadeti järgmisel suvel tagasi Šahtari – 10 miljonit odavamalt.

Pikajuukseline kaitsja ei saanud ka Šahtaris vigastuste tõttu jalgu alla ja proovis siis kodumaal Dnipro värve esindada, kuni leidis Kreekas sobiva mängupaika. Pärast viit hooaega Ateena AEK eest liitus kaitsja Ionikosega, kus 36-aastaselt endiselt mängib. Ukraina koondist ei ole ta esindanud 2011. aastast. 

Paremäär Salomon Kalou | Välejalgne Elevandiluuranniku mees liitus Chelseaga 2006. aastal ja jäi Londonisse kuueks hooajaks, võites Meistrite liiga, Premier League’i ja mitmeid väiksemaid karikaid. 2012. aasta Meistrite liiga finaal Müncheni Bayerniga jäi aga tema viimaseks kohtumiseks Chelsea eest, sest klubi otsustas lepingut mitte pikendada.

Kalou liikus esmalt Lille’i (Prantsusmaa) ja hiljem Berliini Herthasse (Saksamaa), jätkates seega karjääri Euroopa tippliigades, kuid suuresti väljaspool eurosarju. 2020. aasta suvel sai ta aga Herthast kinga ja kolis pärast sutsakat Brasiilia klubi Botafogo juures tagasi Aafrikasse, kus esindab nüüd 37-aastasena Djibouti meistervõistkonda Arta/Solar7.

Kaitsev poolkaitsja Alex Song | Aastaid tagasi oldi Londonis kibedad rivaalid, nüüd on Alex Song aga Arta/Solar7 eest Kalou võistkonnakaaslane. Poolkaitsja on ehk veidi ootamatult kaks aastat nooremgi, kuid pärast seda, kui ta 2012. aastal Arsenalist Barcelonasse liikus, võttis karjäärikõver ka selgelt suuna allapoole.

2014. aastal loobus Song kodumaa Kameruni esindamisest, et keskenduda klubijalgpallile, kuid alates sellest hetkest on ta käinud kahel laenul West Hamis, veetnud kaks unustamisväärset aastat Venemaal Kaasani Rubinis ja siis veel kaks Sionis, kellega vaevu Šveitsi kõrgliigasse püsima suudeti jääda. 2020. aasta novembrist mängib aga temagi Djiboutis.

Kaitsev poolkaitsja Jack Rodwell | 2011. aasta novembris tegi Rodwell debüüdi Inglismaa rahvuskoondises, kui vahetas välja … Phil Jonesi. Eakaaslasele sarnaselt on vigastused peamine põhjus, miks kunagisest imelapsest sai raisatud talent. Aga erinevalt Jonesist, kes endiselt Unitedi palgal, mängib Rodwell 17 000 kilomeetrit eemal Sydneys.

Evertonis verinoorena läbi murdnud poolkaitsja liitus Manchester Cityga vahetult pärast nende uue ajastu esimest tiitlivõitu, kuid lahkus vaid kaks hooaega hiljem Sunderlandi, kus suutis kahel järjestikusel hooajal liigataseme võrra allapoole langeda – Premier League’ist League One’i. Pärast Blackburni pakkumisest loobumist ja Sheffield Unitedis põrumist jõudis Rodwell Austraaliasse, kus mängib alates 2021. aasta novembrist.

Vasakäär Nani | Terav, liikuv äär, kelle Manchester United ostab Lissaboni Sportingust? Kui Cristiano Ronaldost sai kõigi väravavahtide hirm, viimasel 15 aastal kõikjal domineerinud ja viimse kui lihaseni lihvitud kesktormaja, siis Nani, kes liikus sama rada vaid neli aastat hiljem, teenis oma leiva traditsioonilisema ääremängijana.

Sir Alex Fergusoni ajastul kuulus ta selgelt valikusse, aidates klubi nelja Inglismaa meistritiitlini ja Meistrite liiga triumfini. Šotlase lahkumise järel langes Nani aga soosingust ja alates 2014. aastast on ta jõudnud mängida Portugalis, Türgis, Hispaanias, Itaalias, USA-s ja nüüd Austraalias. Nüüdseks 36-aastase mängija viimane Meistrite liiga trett jääb aastasse 2014 ja viimane koondisemäng aastasse 2017.

Ründav poolkaitsja Andres Iniesta | Viis aastat on möödas päevast, mil Iniesta Barcelona ja Hispaania koondisega hüvasti jättis, kuid 38-aastaselt juhib ta Kobe Visseli endiselt kaptenina platsile. Pärast karjääri, mis tõi üheksa Hispaania meistritiitlit, neli Meistrite liiga karikat, kaks Euroopa meistritiitlit ja maailmameistritiitli, on Iniesta suutnud Jaapanis mitte silma paista.

Tema lugu räägib armastusest jalgpalli vastu – kuigi Barcelonaga sidus Iniestat eluaegne leping, otsustas ta lahkuda, ja näib väljakutset kaugel idas tõeliselt nautivat. Isegi siis, kui tõsine reievigastus ta 2021. aastal neljaks kuuks väljakutelt eemale jättis, võitles poolkaitsja naasmise nimel, et jalgpalli veelkord nautida.

Ründaja Emmanuel Adebayor | Parimatel päevadel oli Adebayor hinnatud väravakütt, kes esindas Arsenali, Manchester Cityt ja Tottenhami. Karjääri ainsa trofee võitis ta aga Real Madridis laenul olles ja kohati tundus, et õiget kohta ründaja ei leidnudki. Kui ta 2015. aastal 31-aastaselt Tottenhamist lahkuma sunniti, tundus karjääri lõpp lähedal.

See tunne eksis. Adebayor veetis kuus kuud Crystal Palace’is ja liikus siis edasi Türki, neli aastat hiljem jooksis aga väljakule Paraguay kõrgliigas. Nüüdseks on 39-aastane väravakütt välja jõudnud Togo kõrgliigasse Semassi võistkonda. Alles 2019. aastal aitas ta seejuures Togo koondist!

Ründaja Roque Santa Cruz | Millal olid Santa Cruzi parimad aastad? Müncheni Bayernis ta statistiliselt ei säranud, kaheksast katsest ainsalgi ei õnnestunud tal hooajaga kahekohalise arvu väravateni jõuda. Imelisele 2007/08 hooajale Blackburnis järgnes katastroof uusrikkas Manchester Citys, seejärel ootas aga nelja-aastane käik Hispaaniasse, kus ta tõusuteel Malagat stabiilselt aitas.

Ligi kümnendi siia-sinna ekselnud ründaja jäi paigale alles 2016. aastal, kui ta 35-aastasena kodumaale naases ja Olimpia Asuncioniga liitus. Viis aastat hiljem kolis ta üle Club Libertadi, kus 41-aastasena endiselt mängib. Santa Cruz tegi oma profidebüüdi 26 aastat tagasi ja liitus Bayerniga 1999. aasta suvel …

* * *

Need on vaid mõned valikud, aga muidugi on selliseid unustatud staare hulganisti. Endine PSG poolkaitsja Jeremy Menez (35) on jõudnud Serie B klubisse Regginasse; 2008. aasta Euroopa meister Dani Güiza (42) esindab Rotat, Hispaania tugevuselt neljanda liigataseme võistkonda; 17 klubis mänginud Valeri Bojinov (37) teenib palka Bulgaaria esiliigas Dobritši Dobrudža mängiva treenerina.

Ja siis on muidugi veel näiteks Bojan Krkic (32), Ricardo Quaresma (39), Hatem Ben Arfa (35) ja Alexandre Pato (33) – kõik hetkel vabaagendid, sest karjääri lõpust pole nad teatanud. See on hullumeelne maailm.