Vaheaasta, mis aitas Manchester Cityl vallutada Euroopa
10. juunil 2023 kirjutas Manchester City end ajalukku, kui alistas Meistrite liiga finaalis Milano Interi ja lõpetas hooaja kolme suure trofeega. Kuidas sai Cityst aga jalgpallihiid, millisena neid täna tunneme?
Esimese – ja seni ainsa – Inglismaa meeskonnana oli kolmikvõiduni jõudnud Manchester United aastal 1999. Nende edu tundus alati veidi ebaloogiline. Hooaeg varem lõpetati tühjade pihkudega, tol mälestusväärsel hooajal klappisid aga järsku kõik faktorid. Oli piisavalt õnne, oli piisavalt üleminuteid ja lõpuks ka piisavalt nurgalööke, millega vormistada kogu spordiajaloo üks vägevamaid tagasitulekuid.
City edu ei tundunud kunagi selline … juhuslik. Räägime meeskonnast, mis võitis viimasest kuuest Inglismaa meistritiitlist viis ja lisas samal ajal auhinnakappi veel kuus trofeed (kaks karikat, neli liigakarikat). 2020/21 hooajal jõuti selge soosikuna Meistrite liiga finaali, kus osati Chelseale kuidagi kaotada. City on maailma jalgpalli valitsenud ligi pool kümnendit.
Aga alles nüüd õnnestus neil ületada viimane tõke. Seega tuleks küsida, milline oli City teekonnal absoluutsesse tippu kõige olulisem hetk? Kas nimi graveeriti karikale juba 2008. aastal, kui šeik Mansour bin Zayed Al Nahyan ja tema Abu Dhabi United Group klubi omandasid?
Ehk sai see selgeks mais 2012, kui City lõpetas oma 44-aastase tiitlipõua Inglismaa meistrivõistlustel? Või sama aasta sügisel, kui endised Barcelona tippjuhid Ferran Soriano ja Txiki Begiristain klubi köögipoolt üles ehitama toodi? Äkki hoopis suvel 2016, kui liitus Pep Guaridola? Või eelmisel aastal, kui City täiendas ridu kõigi kaitsjate hirmu Erling Braut Haalandiga?
Esimene välismaine omanik
Kõik need on suurepärased ja ilmselt õiged vastused, kui aus olla; iga pusletükk paika sobitatud täpselt õigel ajal. Ent võiks ka väita, et kõige olulisem aasta Manchester City ajaloos, kui välja jätta ehk asutamine aastal 1880, oli 2007. Vaheaasta, mis ühendab minevikku ja olevikku. Aasta, kui klubi kuulus Thaksin Shinawatrale.
Tai ärimees Shinawatra, kes sai kohalikelt fännidelt hüüdnimeks Frank – muidugi Sinatra järgi, kas märkad sarnasust? –, kolis Londonisse pakku kodumaal valitsenud pingelise olukorra eest. Endise Tai peaministri kukutas 2006. aasta sügisel sõjaväeline riigipööre, mille läbiviijad ähvardasid teda vanglaga.
Shinawatra oli suur jalgpallifänn ja üritanud juba varem Fulhamit ning Liverpooli soetada, kuid mõlemad tehingud kukkusid läbi. Nüüd, kui ta alaliselt Inglismaal elas ja enam igapäevaselt valitsuse juhtimisega ei tegelenud, tundus aeg küps – City eest tuli välja käia 81 miljonit naela ja lubadus helgeks tulevikuks, kuigi tol hetkel oli ligikaudu 830 miljoni naela väärtuses Shinawatra varasid Taimaal külmutatud.
City finantsid olid tänu eelmiste omanike konservatiivsele raamatupidamisele heas korras ja klubi tõusis ka sportlikult mustast august tagasi püünele – kui 1998/99 hooaeg veedeti League One’is ehk tugevuselt kolmandal tasemel, siis 2002/03 jõuti juba Premier League’i. Seal oldi aga regulaarselt tabeli keskosa alumises pooles, suurema lootuseta parematele päevadele. Neil polnud toona isegi auhinnakappi. Milleks?
Vaheaasta
Shinawatra saabumisega kaasnesid esialgu vaid suhkur ja mannavaht. Esimese lükkena nimetati peatreeneriks endine Inglismaa koondise juhendaja Sven-Göran Eriksson, populaarse rootslase palkamist nähti targa lükkena. Fännid olid valmis uut omanikku toetama ja uskusid, et siit saab kõik vaid ülesmäge minna.
City oli ka üleminekuturul varasemast hoopis aktiivsem, kui kaheksa uue mängija peale kulutati toona igati arvestatavad 50 miljonit naela. Martin Petrov, Gelson Fernandes, Vedran Corluka, Rolando Bianchi, Valeri Bojinov, Javier Garrido, Geovanni ja Elano tulid suvel, Felipe Caicedo ja Benjani järgnesid jaanuaris.
Brasiilia koondislane Elano, kes soetati Donetski Šahtarist, oli meeskonna staar, esimesed pealkirjad haaras aga tema kaasmaalane Geovanni. 19. augustil lõi ta Unitedi võrku 1:0 võidumängus ainsa värava; kolme vooru järel oli Cityl üheksa ja Unitedil vaid kaks silma. Ent United lõpetas hooaja Inglismaa meistri ja Meistrite liiga võitjana, City maandumine oli kiire ja valus.
Esinelikuga suudeti sammu pidada detsembrini, hooaja teine pool oli aga katastroof – viimasest 17 mängust võideti vaid neli. Riietusruumis kääris juba ammu ja hooaeg lõppes üheksaväravalise lahinguga Middlesbrough’ vastu … kus Boro skooris 16., 37., 58., 60., 70., 80., 85. ja 90. minutil, lõppskooriks kirjutati 8:1. Erikssoni aeg oli läbi.
Teine välismaine omanik
Shinawatra jätkas ambitsioonikalt ja kulutas veel 19 miljonit naela, et meelitada Moskva CSKA-st üle Brasiilia ründaja Jo, kuigi samal ajal ähvardas klubi tõsine finantskrahh. Raha kraabiti kokku ka Shaun Wright-Phillipsi, Tal Ben Haimi, Pablo Zabaleta ja Vincent Kompany jaoks, kuid viimane leidis kohale jõudes, et treeningkeskuses kohvi ei pakuta ja riietusruumi tualetil pole isegi ust.
Shinawatral polnud kahtlemata puudust isiklikestki probleemidest, kuid ta oleks eelistanud Cityga jätkata – esialgu otsis ärimees kedagi, kellele müüa vähemosalust, et see raha siis investeerida. Ükski huvitatud osapool ei soovinud aga vastuolulise mehega koostööd teha. Seega polnud tal muud valikut kui müüa.
Abu Dhabi Group kuulas samal suvel maad siin ja seal, kuid eelistas projekti klubile, mis juba tippu kuulub – sestap langesid ära Arsenal, Liverpool ja Manchester United. Juttu aeti Evertoni ja Newcastle Unitediga, kuid erinevatel põhjustel ei saanud ükski leping allkirju. Ja siis mängis olukord Citys trumbid nende kätte.
Lõpuks põhjustasid Shinawatra jäärapäisus ja küsitavad taustategemised nii palju probleeme, et võimaldasid Abu Dhabi Groupil klubi 1. septembril 2008 välja osta. Samal õhtul liitus Brasiilia superstaar Robinho, õige pea aga tervitas mängijaid uus kohvimasin ja uks tualetile. Ka auhinnakappi on neil nüüd kindlasti vaja.
