Vallandamine Euroliigas: parem õudne lõpp kui lõputu õudus

Pole mingi saladus, et kui mõni pallimänguklubi on tulemustega hädas, on peatreeneri vahetamine üks sagedasemaid viise, kuidas üritatakse tagasi reele saada. Korvpalli Euroliiga pole mingi erand.

Enne käesolevat nädalat olid Vana Maailma tugevaimas sarjas saanud hooaja jooksul sule sappa kolm treenerit: oktoobris vahetasid juhendajat nii Villeurbanne’i ASVEL, Belgradi Crvena Zvezda kui ka Baskonia. Sealjuures jäi ainsana Euroliigas tööle Zvezda peatreener Duško Ivanović, kes liitus neljandat korda Baskoniaga.

13. detsembril lisandus vallandajate hulka Istanbuli Fenerbahce, kust lahkus liiga üks legendaarsemaid juhendajaid, peatreenerina kaks korda Euroliiga meistriks kroonitud kreeklane Dimitrios Itoudis.

Türgi hiiu otsus pole tõele au andes põrmugi üllatav. Et tegemist on Euroopa ühe rikkama klubiga, on neil hea koosseis nii kvaliteedi kui ka sügavuse poolest, ent võistkonna mängupilt on olnud väga heitlik. Euroliigas kogutud kuus võitu ja seitse kaotust on sõelmängudele mõeldes kaugel katastroofist, aga Fenerbahce ei mängi selleks, et lihtsalt play-off’i jõuda. Viimati 2017. aastal Vana Maailma vägevaimaks klubiks kroonitud Istanbuli gigant tahab taas ihaldatud trofee pea kohale tõsta.

Seisud pole parimas korras ka Türgi meistrivõistlustel, kus ollakse kaheksa võidu ja kolme kaotusega neljandad. Nagu Euroopa korvpallimeedia kirjutas, siis Fenerbahce ladvikul ajas kopsu üle maksa 11. detsembri lahing linnarivaali Anadolu Efesi vastu, mis kaotati 80:81. Allajäämisele annab väga olulise konteksti fakt, et sisuliselt pool Efesi koosseisust on vigastuste tõttu audis.

Pärast Itoudise vallandamisuudist hakkasid kuulujutuveskid viivitamatult jahvatama, kes võiks pärida kreeklase mantli. Enim räägitakse Šarunas Jasikevičiusest ja Andrea Trinchierist, aga nagu Euroopa korvpallimeediaga ikka, siis tolmu oskavad kõik üles keerutada.

Samas on selge see, et Fenerbahcel on põhihooaja lõpuks näiteks nelja parema hulka tõusmiseks kindlasti piisavalt kvaliteeti. Nende võistkond on kolmandal kohal olevast Bologna Virtusest paberil märksa etem, kuid erinevalt Itaalia klubi lootsist Luca Banchist ei suutnud Itoudis tiimi ühtseks löögirusikaks vormida. Kui see õnnestub, kardavad Fenerbahcet kõik.

Hooajaeelsed tagasilöögid

Mõneti võib Itoudise lahkumist võrrelda Ivanovići minekuga Zvezdast, sest klubide juhid ei võtnud otsust vastu ainult käimasolevat hooaega vaadates. Kui Zvezda ei jõudnud eelmisel hooajal Euroliigas kaheksa parema hulka, oli võimalus vigade paranduseks koduses Aadria liigas, ent seal kaotati finaalseerias viharivaalile Belgradi Partizan.

Fenerbahce jõudis eelmisel hooajal – ka siis oldi väga hästi komplekteeritud – üle noatera küll sõelmängudele ning seal anti vägev lahing hilisemale finalistile Olympiacosele, kuid nelja parema hulgast väljajäämine valmistas kindlasti pettumust. Vigade parandus Türgi meistrivõistlustel läks luhta, sest konkurentsist langeti juba poolfinaalis, kus kaotati mängudega 1:3 hilisemale tšempionile Efesile.

Käesolevat hooaega silmas pidades sai Itoudis esimesed tagasilöögid enne, kui pall lahtihüppeks õhku visati. Suvel üritati vabaneda mängujuhist Nick Calathesist, sest tema mängustiil polnud Itoudisele meeltmööda. Kreeklane jäi aga paika, sest teda sidus Fenerbahcega leping ning ta ei soovinud lahkuda, kuna ei saanud mujalt endale sobivat pakkumist.
Tõsi, see ei tähenda nagu oleks Calathes Türgis seejärel külmkappi visatud. Vigastused sundisid Itoudist teda vahepeal üsna palju kasutama ning endine NBA mees tuli ülesannetega üldiselt hästi toime.

Märksa tõsisem tagasilöök oli aga uue eeldatava põhimängujuhi Raul Netoga juhtunu. Alates 2015. aastast erilise eduta NBAs toimetanud brasiillane sõlmis augustis Fenerbahcega lepingu, kuid sai MMil väga raske põlvevigastuse, mis sisuliselt kustutas lootuse teda sel hooajal platsil näha.

Mis läks mänguliselt untsu?

Statistikat vaadates on Fenerbahce tabeliseis pettekujutelm. Nad on viiendast kohast vaid kahe võidu kaugusel, aga nii rünnakul kui ka kaitses ollakse erinevate numbrite poolest Euroliiga üks kehvem või kõige nigelam klubi. Sealjuures torkavad mõned puudused eriti silma.

Alustame rünnakust. Teagi, kas süüdi on Neto vigastus või Itoudise joonis, aga Fenerbahce mängis kreeklase käe all Euroliiga üht kõige individuaalsemat rünnakut. Samuti polnud nad vastaste korvi ohustades teab mis agressiivsed, sest vaid kaks tiimi teenisid keskmiselt 15 korda ühepunktijoone taga käinud Fenerbahcest vähem vabaviskeid: Kaunase Žalgiris (12,8) ja Müncheni Bayern (12).

Fenerbahce polnud passiivsevõitu ainult rünnakul, aga ka kaitses. Näiteks tegid vastased Türgi hiiu vastu mängides keskmiselt vaid 11,5 pallikaotust, mis on liiga halvemuselt neljas näitaja. 5,2 vaheltlõikega mängu kohta ollakse selles arvestuses suisa viimased.

Eeskätt valmistas Fenerbahcele probleemi perimeetrikaitse. See pole muidugi mingi šokk, sest Scottie Wilbekin, Marko Gudurić ja nende teised tagamehed pole tuntud kaitselõvidena. Küll tuleb seda öelda ääremängijate Nigel Hayes-Davise ja Dyshawn Pierre’i kohta, aga Itoudise kahjuks ei jõudnud ka nemad korraga kõikjal olla, tagatipuks jättis Pierre mõned kohtumised jalavigastuse tõttu vahele.

Fenerbahce suurim nõrkus oli aga lauavõitlus. 32,3 hangitud möödaviset mängu kohta on liiga tagantpoolt viies tulemus. Nukram on aga statistika, mis näitab, kui palju Fenerbahce vastu lauapalle võeti. See number on 36,5 ja annab neile vastavas tabelis viimase koha.

Itoudis kaotas mängijate usalduse?

Vaadates, kuidas läks Itoudisel suvel Kreeka koondisega, poleks põrmugi üllatav, kui karmi käe ja oleku poolest tuntud treener kaotas ühel hetkel riietusruumi. Nii nagu juhtus T. J. Parkeril ASVELiga või Joan Penarroyal Baskoniaga – mõlemal juhul oli ühel hetkel klaar, et treeneri aeg meeskonnaga on läbi, sest ta ei suuda neid kuidagi august välja tuua. See ei tähenda muidugi, et tegemist on halbade juhendajatega.

Mitmete oluliste puudujatega – sahistati, et mõned mängijad jäid eemale just Itoudise tõttu – Kreeka piirdus MMil vahegrupiga, kus kaotati ülikindlalt Leedule ning jäädi napilt alla Montenegrole. Ja nagu näitab Dimitris Agravanise juhtum, siis rääkis Itoudis vähemalt ühele koondislasele üht, aga tegi teist. Muidugi mõista ei kuulu selline käitumine edu valemisse.

Agravanis meenutas pärast MM-koondisest lahkumist, et kui Itoudis talle suve alguses helistas, siis palus mängija, et treener ei kasutaks teda nagu mullu. Toona viskas Agravanis kontrollmängus Hispaania vastu 25 punkti, aga pääses sellele järgnenud sõprusturniiril vaevu mängu. Palluri sõnul lubas Itoudis, et seekord kohtleb ta Agravanist õiglaselt.

“Kontrollmängud algasid ning tundsin, et midagi on valesti. Sain Sloveenia vastu vaid neli, seejärel kümme ja ühe minuti mänguaega. Kui sain teada, et Itaalia vastu pole ma isegi koosseisus, ütlesin Itoudisele, et ta ei austa mind.

Itoudis küsis mu käest, et millest ma räägin. Vastasin talle, et “sa tead küll” ning tuletasin meelde meie vestlust treeninglaagri eel. Siis ütles ta Serbia keeles vandesõnu, ma keerasin selja, pakkisin asjad kokku ja läksin minema,” sõnas ta augustis.

Pärast Fenerbahcest lahkumist on huvitav näha, mida Itoudis edasi teeb. Pärast MMi taandus ta Kreeka koondisest ehk on nüüd vaba mees, kel on küll ilus CV, aga kesised viimased hooajad. Ja kindlasti pole Itoudis tööturul kõige priskem kala, keda püüda.