WRCs on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet
M-Spordi rallitiimi küsimärkidest tulvil tulevik on pannud paljud fännid muretsema: mis küll WRCst saab, kui ka järgmine võistkond tõmbab tippklassi pistiku seinast?
Viimati võttis 2019. aastal sellise otsuse vastu Citroën, kes tõi loobumise põhjuseks, et Sébastien Ogier’st ootamatult vabaks jäänud sõitjakohta polnud võimalik täita A-kategooria staariga. Ott Tänak oli just liitunud Hyundaiga, kus jätkas ka Thierry Neuville, Elfyn Evans polnud tol ajal veel tiitlinõudleja ning Kalle Rovanperä polnud MM-sarjas WRC-autoga kordagi osalenud.
M-Spordi puhul on viimastel aastatel olnud käigus üks stsenaarium: tippklassis jätkamine on nende suur soov, aga kas järgmisel hooajal ka stardis ollakse, saab pahatihti kivisse raiutud üsna viimasel hetkel.
Täpselt sama kehtib ka 2024. aasta kohta, sest M-Spordi ehitatud Ford Puma Rally1 on nigela töökindlusega, kiirusega on nagu on ning miks peaks mõni tippsõitja tahtma seda taltsutada, kui tiitlilootused võib juba üsna eos maha kanda. Ja kui pole tippsõitjat, aga on ligadi-logadi neljarattaline, siis miks peaks mõni jõuaks sponsor oma rahakotirauad avama? Nõnda ongi tulevik keeruline, sest kuigi autod on olemas ja roolikeerajaid leiab alati, siis raha on see, mis paneb rattad ringi käima.
Lappil oli tuline õigus!
Jah, M-Spordi lahkumine tippklassist oleks valus, aga seda ennekõike emotsionaalselt. On Suurbritannia ettevõte olnud ju WRCs alates 1990. aastatest ning nautinud ka edu. Eesti ralliloos on M-Spordil ülioluline koht, sest nad on aidanud mitmeid meie sõitjaid, kellest nimekamad Ott Tänak ja Markko Märtin.
Aga kui tunded kõrvale jätta, siis tuleb nõustuda Hyundai sõitja Esapekka Lappiga, kes ütles tänavu Kreeka ralli eel M-Spordi võimaliku lahkumise kohta: “Praktikas poleks sellel peaaegu mingit mõju.”
Seda eeskätt olukorras, kus paistab, et nii Toyota kui ka Hyundai toovad järgmisel hooajal igal rallil rajale neli autot. M-Spordil on praegu vaid üks maailmatasemel sõitja ning kuigi Toyotasse ei paista Tänak mahtuvat, siis Hyundai võtaks 2019. aasta maailmameistri kindlasti rõõmuga vastu. Ja küll lepivad sellega ka teised nende piloodid.
Pilk minevikku
Kaks tiimi kõrgeimas klassis paneks nii mõnegi rallifänni pisaraid valama. “Meie ala on suremas!” “Keda see WRC enam huvitab?!” “Mõttetu jamps, ainult mingid riisiraketid vuravad ringi!” Umbes-täpselt selliseid asju leiaks sotsiaalmeediast ilmselt lademetes.
Ent kahe tiimiga võistlemine pole WRC-le ilmtingimata kabelimats, eriti kui tegu on Toyota ja Hyundai suguste hiidudega, kes panustavad rallisporti kümneid miljoneid eurosid aastas ning üritavad ala ja sarja edasi viia. Okei, Aasia gigantide duell võib tunduda igav, aga kui see tähendab, et täishooajaga jätkavad Tänak, Neuville, Evans ja Rovanperä, siis on selge see, et tiitlivõitlus pole teps mitte igav.
Mõelgem nüüd kainelt: kui näiteks 2016. aastal olid tehasetiimidena võistlustules M-Sport, Hyundai ja Volkswagen, kas WRC oli siis põnevam kui praegu? Ogier võitis tiitli 108-punktilise edumaaga Neuville’i ees ning 13 etapist ei võitnud Volkswagen vaid kolme.
Tasakaalustuseks võtame 2011. aasta. Siis oli tehasetiime kaks: Ford ja Citroën. Teiste esindaja Sébastien Loeb tuli küll taas maailmameistriks, kuid Fordiga kihutanud soomlane Mikko Hirvonen kaotas prantslasele vaid kaheksa punkti. Citroëni teine viiul Ogier oli kaasmaalasest 26, neljandana lõpetanud Fordi mees Jari-Matti Latvala 50 silma kaugusel. Põnevust jagus ju kuhjaga, olgugi et tehasetiime nappis!
Tiimide mõttes on WRC-le oluline kvaliteet, mitte kvantiteet.
