Žalgirise suurimad võitjad Trinchieri käe all

Uue peatreeneri ametisse nimetamine on Kaunase Žalgirisele mõjunud hästi. Kui Kazys Maksvytise käe all võideti 17 mängust viis, siis Andrea Trinchieri viiest kohtumisest on vastane alistatud kolmes. Sealjuures on itaallase tulek positiivselt mõjutanud mitut mängijat.

Leedu klubikorvpalli au ja uhkuse vaieldamatu liider on Keenan Evans. Ameeriklane on Euroliiga üks etemaid ründemängijaid, kes on visanud hea visketabavuse juures 16,5 punkti mängus, millest on sel hooajal rohkemat suutnud vaid Mike James (19,3), Markus Howard (19,1) ja Shane Larkin (18,0).

Trinchieri käe all jätkab Evans rünnakul Žalgirise esimese viiulina. Sealjuures on jänkil õnnestunud oma keskmist punktisaaki tõsta, kuna viies kohtumises on 27-aastane pallur toonud 18,6 silma mängu kohta.

Ent see pole fakt, miks me ta käesolevas artiklis välja toome. Nimelt kasutab Trinchieri üsna palju viisikuid, kus on Evansi kõrval veel kaks tagameest. See tähendab, et ka eelmisel hooajal Žalgirises mänginud korvikütt ei pea nii palju palli üle tooma ja saab oma energiat hoida punktide viskamiseks ja kaaslaste leidmiseks.

Olgu öeldud, et kui hooaja lõikes on Evans andnud Euroliigas keskmiselt neli korvisöötu, siis Trinchieri ajastul on tema resultatiivsete passide number tõusnud 5,4 peale. Vahe pole küll tohutu, aga siiski oluline, sest tähendab see ju Kaunase klubile mõnda lisapunkti.

Oluline on märkida sedagi, et Žalgirise fännid peavad Evansi esitusi täiel rinnal nautima, sest mõne kuu pärast on ameeriklane läinud. Nimelt lõpeb tema leping käesoleva hooajaga ja pole kahtlustki, et Euroliiga üks paremaid tagamehi siirdub järgmiseks hooajaks võistkonda, kus ta teenib rohkem palka ja võitleb, vähemalt teoorias, kõrgemate kohtade nimel.

Ühe õnnetus on teise õnn

Žalgirise hooaja üheks suuremaks ebaõnnestujaks on Kevarrius Hayes. Tsenter näitas end eelmisel hooajal väga heast küljest nii kaitses kui ka lauavõitluses, aga sel hooajal on ameeriklane lati maha ajanud.

See on avanud ukse Laurynas Birutisele. Maksvytisega oli leedulane selge pingipoiss, kes sai enamasti väljakule vähemaks kui kümneks minutiks ning kuigi kohati oli keskmängija väga efektiivne, siis see tema rolli ei muutnud. Trinchieri tulekuga on Birutis mänginud kõige vähem 13 minutit ja 12 sekundit, aga see oli ka kohtumises Villeurbanne’i ASVELi vastu, mis ei tulnud Žalgirisel kuidagi välja ja kus suurem osa meestest ebaõnnestusid.

Hooaja kokkuvõttes on Birutise numbrid 7,1 punkti ja 3,6 lauapalli, aga Trinchieriga on 213 cm pikkuse mehe statistika 8,8 silma ja 4,6 lauapalli. Keskmiselt on Leedu torn saanud väljakul käia 18 minutit.

Selge on ka see, et Birutis on sedalaadi pallur, keda on platsil olles vaja otsida, sest muidu pole ta efektiivne. Šiauliaist pärit tsenter pole märkimisväärne kaitsemängija, aga rünnakul on ta pehme käega ja suudab vastaseid ka selg ees ette võtta. Tema tugevus ei tule ju kuidagi esile, kui ta palli ei saa.

Teravust on vaja

Tal on küll sel hooajal olnud väikeseid probleeme vigastusega, kuid Lukas Lekavičiuse roll Maksvytisega oli üllatavalt tagasihoidlik. On ju Evansi kõrval tegemist ainsa Žalgirise tagamehega, kes suudab stabiilselt kaitset murda ja sellega tekitada ruumi nii endale kui ka kaaslastele.

Lekavičius polegi mängija, kelle puhul ootaks vägevat statistikat, aga see ei tähenda, nagu ta poleks mänguliselt oluline. Seega tasub vaadata leedulase mänguminutite tõusu, sest kui Trinchieriga on ta halvimal juhul olnud väljakul 13 minutit ja 14 sekundit – seda Istanbuli Fenerbahce vastu, kelle üle võeti seljavõit ehk minutid jagunesidki ühtlasemalt – siis Maksvytisega oli tagamehe keskmine mänguaja arv 10.13.

Lisaks Lekavičiuse võimele kaitset murda on tema üks olulisemaid ülesandeid Evansi koorma vähendamine. Ja nagu ennist sai välja toodud, on see ameeriklasele igati hästi mõjunud.

Kapten on taset tõstnud

Edgaras Ulanovase punktisaak pole Trinchieri käe all küll märkimisväärselt tõusnud, aga Žalgirise kapten on olnud oluliselt efektiivsem. Ehkki ääremängija saab palli vähem kui Maksvytisega ning ka mänguminutite arv on veidi vähenenud, saab ta palli paremates viskekohtades.

Võtame näiteks Ulanovase viskeprotsendid. Maksvytisega tabas ta kahepunktiviskeid 46,7 ja kaugviskeid 35,1%, aga Trincheriga on protsendid tõusnud vastavalt 64,3 ja 50 peale. See on suur ja oluline vahe isegi olukorras, kus ta viskab vähem peale, sest lõppude lõpuks on ju oluline pall efektiivselt korvi toimetada, mitte võimalikult palju peale visata.

Ulanovase olulisust ilmestab seegi, et tema väljakul olles on Žalgiris visanud Trincheri ametiajal 100 rünnaku kohta 140,3 punkti, mis on fantastiline näitaja. Temast on selles vallas olnud etem vaid Evans (141,5).

Mis on olnud Žalgirise parim viisik?

Trinchieri viie kohtumise jooksul on üks tema kasutatav koosseis olnud teistest pika puuga üle. Kui platsil viibivad Birutis, Evans, Ulanovas, Brady Manek ja Edmond Sumner, on Žalgiris vastased 37 punktiga üle mänginud. Muide, selle perioodi jooksul on tegemist olnud Euroliiga kõige efektiivsema viisikuga, nende lähim jälitaja on Barcelona koosseis Dario Brizuela, Nikola Kalinić, Jabari Parker, Tomaš Satoransky ja Jan Vesely (+24).

Poleks mingi šokk, kui Sumner ja Manek suudaksid Trinchieri käe all avaneda. Neist viimane on hea kaugviskaja (hooaja kolmeste tabavus 44,4%), kellele on itaallane pühendanud mitu liikumist.

Sumner liitus klubiga mullu novembris Põhja-Ameerikast ehk temal kulub Euroopa korvpalliga harjumiseks niiehknaa veel aega, aga Trinchieri on oma eelmistes meeskondades alati temasuguseid mehi kõrgelt hinnanud.

12 vooru enne põhihooaja lõppu on Žalgiris kümnendast kohast ehk viimasena play-in’i pääsevast positsioonist kolme võidu kaugusel. Trinchieri hoolealuste elu sõelmängudele jõudmiseks teeb aga raskemaks tõik, et nende ja kümnenda Valencia vahel on tervelt viis tiimi, kellest on vaja kuidagi üle ronida.

Kui Milano ja Belgradi Crvena Zvezda edestamine ei näi võimatu, siis Müncheni Bayern, Istanbuli Anadolu Efes on Belgradi Partizan on märksa kõvemast puust võistkonnad, kes peaksid aja edenedes minema üha paremasse hoogu. Eriti kehtib see Efesi ja Partizani kohta.

Ehkki play-off on mõistagi Žalgirise eesmärk, poleks sellest eemalejäämine mingi katastroof. Sellest olulisem on näha, kas ja kuidas võistkond Trinchieri käe all areneb, sest esimesed märgid on lubavad. Siis saab juba vaadata järgmise hooaja suunas ning kuigi Leedu klubil pole kunagi Euroliiga üks suuremaid eelarveid, tõestas saapamaalane Bayerniga, et ta suudab selliseid tiime kaheksa parema hulka vedada.