Jalutuskäik läbi ajaloo: Meistrite liiga tekkelugu
Mis saaks olla kaunim kui teisipäeva- ja kolmapäevaõhtud säravate tulede all? Kas asi on parimates võistkondades? Kuulsas suurte kõrvadega karikas? Ikoonilises muusikas?
Kui Georg Friedrich Händel 1727. aastal kuningas George II kroonimise tarbeks loo “Zadok the Priest” kirjutas, ei pidanud ta ilmselt Meistrite liiga õhtuid silmas. Briti helilooja Tony Britten aga kasutas just seda pala baasina, kui ta 1992. aastal midagi hümnilikku kirjutama palgati. Sündis ikooniline teos, mida tunnevad kõik, kõikjal.
Fännidena oleme harjunud nägema parimaid võistkondi üles rivistumas ja pilgeni täidetud staadione kaasa rõkkamas. Siis pannakse peale Meistrite liiga hümn. Ühtede jaoks on see tavaline, teiste jaoks aga pika teekonna tulemus. Kui sügavale siis Meistrite liiga juured ulatuvad? Aastasse 1992? Või 1955?
1891, 1. oktoober | Sellega on siis nii, et … 1891, nüüdseks 132 aastat tagasi, tundub paremini passivat. Just sel päeval kohtusid väidetavalt esmakordselt kahe riigi jalgpallimeistrid – Inglismaa tšempion Everton sõitis külla Šoti meistrile Glasgow Rangersile ja krooniti 4:1 võiduga maailmameistriks, korduskohtumise Goodison Parkil võitis aga Rangers 2:0. Järgnenud aastatel väärisid sarnast nimetust ka Aston Villa, Sunderland, Glasgow Celtic ja Sheffield United, kuni võistlused 1904. aastal lõpetati.
1897, 21. november | Vaid kuus aastat hiljem pani inglasest torumees John Gramlick rahvusvahelisele sarjale aluse Kesk-Euroopas, kuhu olid kutsutud osalema Austria-Ungari impeeriumi esindajad. Austerlased domineerisid, võites aastatel 1897-1911 välja mängitud kümnest Challenge Cupist üheksa.
1909, 12. aprill | Torinos võistlesid Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Šveitsi klubid juba 1908. aastal rahvusvahelisele trofeele, kuid inglaste osavõtuta tundus asi vale. Olukorra parandamiseks korraldas Šoti teemogul Thomas Lipton Põhja-Inglismaalt pärit West Aucklandi amatöörjalgpallurite-kaevurite võistkonnale reisi Torinosse ja aprillis 1909 tõstsidki nad Sir Thomas Liptoni Karika pea kohale. Kaks aastat hiljem kaitsti esikohta, kusjuures finaalis purustati Juventus 6:1.
1927, 17. juuli | Esimene maailmasõda ja selle järellainetused segasid ka jalgpalli arengut, kuid 1927. aastaks olid Austrias, Ungaris ja Tšehhoslovakkias käima lükatud profiliigad. Kesk-Euroopa klubide finantshuve silmas pidades sündis rahvusvaheline Mitropa Cup, mis mängiti kokku välja 50 korral ja lõpetas tegutsemise alles 1992. aastal. Võitjate nimekirja kuuluvad näiteks AC Milan (1982), Belgradi Crvena zvezda (1958, 1968) ja Praha Sparta (1927, 1935, 1964)
1930, 6. juuli | Sarnase ideega tuli välja Šveitsi klubi Servette, kui kutsus esimeste maailmameistrivõistluste eelõhtul Genfi kokku tosina riigi meistrid. Et inglased olid parasjagu FIFA-st tagasi tõmmanud ja Portugali meister Lissaboni Benfica keeldus kutsest, osalesid kümme klubi ja ungarlaste Ujpesti krooniti meistrite meistriks – nagu nad ise sõnastasid. Kahjuks jäi Coupe des Nations maailma tabanud finantskriisi ja läheneva Teise maailmasõja tõttu ühekordseks ürituseks.
1948, 18. märts | Teine maailmasõda puudutas Lõuna-Ameerikat väiksemal määral ja juba 1948. aastal korraldas Tšiili klubi Colo-Colo turniiri nimega Campeonato Sudamericano de Campeones (mis oli Copa Libertadorese ehk sisuliselt Lõuna-Ameerika Meistrite liiga eelkäija). Üle Atlandi ookeani reisis ka Prantsusmaa päevalehe L’Equipe ajakirjanik Jacques Ferran, kes leidis naastes, et selline turniir peaks tingimata toimuma ka Euroopas.
1949, 20. juuni | Euroopas nõudis sõjast taastumine aega, kuid 1949. aastal korraldati Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Portugali alaliitude eestvedamisel Latin Cup. Veel enne, kui järjepidevus 1957. aastal katkes, jõudsid võitjate ringi AC Milan, Barcelona, Real Madrid, Benfica ja Reims – tegu oli esimese korraga, kui tänapäevalgi tuntud tipud regulaarselt mõõtu hakkasid võtma.
1954, 13. detsember | Ferrani ja L’Equipe’i jaoks osutus Euroopa tippude veenmine esialgu keeruliseks. Võimalust nägid nad siis, kui Inglismaa tippklubi Wolverhampton Wanderers maailmaturneele läks ja järjest Lõuna-Aafrika, Saksamaa, Hispaania, Argentina, Nõukogude Liidu klubid alistas, kuni viimaks ühel esmaspäevasel detsembrikuu päeval Ungari tippklubi Honvedit võõrustati. BBC tegi prožektorite valguses toimunud mängust toona haruldase otseülekande ja päevaleht Daily Mail kuulutas võiduka Wolverhamptoni maailmameistriks.
1954, 15. detsember | “Enne kui kuulutame Wolverhampton Wanderersi maailma parimaks, laseme neil mängida Moskvas ja Budapestis, “märkis L’Equipe’i toimetaja Gabriel Hanot ajalehe juhtkirjas. “Klubide maailmameistrivõistlused või vähemalt Euroopa-sisene võistlus – suurem, olulisem ja väärikam kui Mitropa Cup ja originaalsem kui rahvuskoondiste võistlus – tuleb algatada.”
1955, 4. september | Nii läkski. UEFA asutati juunis 1954 ja sellele järgnenud konverentsidel 1955. aasta märtsis, aprillis, mais ja juunis astuti suuri samme võistluste korraldamise suunas. 4. septembril 1955 sündis tükike Euroopa jalgpalliajalugu, kui Lissaboni Sporting võõrustas avakohtumises Belgradi Partizani.
1960, 18. mai | Euroopa Karika esimest viisaastakut domineeris Real Madrid, 18. mail 1960 tõsteti pea kohale viies järjestikune karikas. Glasgow’s Hampden Parkil toimunud mängule kogunes tänaseni finaalide rekordit tähistavad 127 621 silmapaari, Real alistas Frankfurdi Eintrachti 7:3. Kui keegi seni kahtles, siis nüüd kinnitas Real end Euroopa jalgpallikuningaks.
1968, 29. mai | Vahepealsetel aastatel jõudis võidurõõm ka Lissaboni Benfica, AC Milani, Milano Interi ja Glasgow’ Celticu õuele, 1968. aastal krooniti aga esimest korda meistriks Inglismaa meeskond – Manchester United. Et 23 inimelu (neist kaheksa Unitedi mängijad) nõudnud Müncheni lennuõnnetusest möödus toona täpselt kümme aastat, oli see emotsionaalne hüvastijätt ja ka oluline verstapost inglaste jalgpalliloos.
1976, 12. mai | Kui 1970ndate algust domineeris Johan Cruyffi veetud Amsterdami Ajax, siis 1974., 1975. ja 1976. aasta triumfidega tutvustas end maailmale veel üks nüüdne suurjõud. Kuigi Bundesliga professionaliseerus alles 1963. aastast ja Müncheni Bayern jõudis tippseltskonda 1965. aastal, ei takistanud pisiasjad neil end vaid kümmekond aastat hiljem Euroopa Karika ajalukku kirjutamast.
1985, 29. mai | 1984/85 finaali Juventuse ja Liverpooli vahel mäletatakse ühe Euroopa jalgpalliajaloo musteima päevana. Belgias, Brüsselis peetud mängule eelnenud rüseluses hukkus 39 inimest, süüdlastena nähtud Liverpooli huligaanide tegutsemine tõi inglastele tähtajatu eurosarjades osalemise keelu (tagasi lubati nad viis aastat hiljem). Inglaste puudumisel võidutsesid järgnevatel aastatel Bukaresti Steaua, Porto ja PSV Eindhoven.
1987, 16. september | Üllatusvõitjaid soosis halastamatu võistlussüsteem, kus kasvõi üks ebaõnnestumine väljalangemist tähendas. Itaalia meediahiid Silvio Berlusconi soetas 1986. aastal AC Milani ja unistas tulude kasvatamiseks telesõbralikust eurosarjast – ning kui 1987. aasta sügisel said loosi tahtel juba avaringis kokku Napoli ja Real Madrid, vastas Berlusconi peagi ähvardustega millestki, mida tänapäeval võiks kirjeldada kui Euroopa Superliigat. See pani tööle ka Euroopa jalgpallijuhid.
1991, 27. november | Uus ajastu algas Kiievist, kui kohalik Dinamo võõrustas Lissaboni Benficat Euroopa Karika ajaloo esimeses alagrupimängus. 1992/93 hooajast vormiti võistlussari ümber Meistrite liigaks; meile tutvustati nüüdseks kuulsat hümni, tähtedega palli ja teisi seotud disainelemente, mis kokku moodustasid ühe nüüdseks enimtuntud brändi kogu jalgpallis.
Edasine areng on olnud võrdlemisi tormiline. Esmalt kaks, peagi neli, siis kuus, siis kaheksa ja nüüd, alates 2024/25 hooajast üks 36-liikmeline alagrupp; ainult meister, siis kaks, siis neli ja lõpuks kuni viis klubi ühest riigist; Istanbuli imest Pep Guardiola Barcelonani, La Decima‘st Real Madridi kübaratrikini. On see alles teekond olnud!
