Kui kaitsjad skoorivad: Argentina kangelane, kes pööras Maradonaga tülli

Ronaldo driblab, jookseb ja skoorib! Messi tegi seda jälle! Neymar – võiduvärav! Need on illustreerivad hüüded sellest, mis jalgpalliplatsidel sageli juhtub: staarründaja päästab päeva. Kuid tegelikult on platsil ju veel kümme meest ning ütleb vana jalgpallitõdegi, et kuigi mänge võidetakse ründega, siis tiitleid kaitsega.

Seega, et parandada (vuti)maailma ebaõiglust, kutsume teid Olybet.TVga kümneosalisele sarjale, kus teeme juttu kaitsjatest. Kuid et asja vähe seksikamaks muuta, räägime jalgpalliajaloo resultatiivseimatest tagalameestest.

10. koht – Kui kaitsjad skoorivad: 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki

9. koht – Kui kaitsjad skoorivad: Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos

8. koht – Kui kaitsjad skoorivad: sakslaste õlitatud mutter nimega Paul

7. koht – Kui kaitsjad skoorivad: aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud

6. koht – Kui kaitsjad skoorivad: Inglismaal sündinud penaltimaestro, kes esindas hoopiski Šotimaad

5. koht – Kui kaitsjad skoorivad: mees, keda enamik vihkab, kuid omad armastavad

4. koht – Kui kaitsjad skoorivad: Prantsusmaa koondise tugitala, kes alustas karjääri Kostjana

3. koht – Kui kaitsjad skoorivad: Reali ja Hispaania koondise tõeline legend

Diego Maradona või Lionel Messi? See on küsimus, mis tekitab suurt poleemikat ja kära ilmselt igas Argentina (spordi)baaris. Sest kumb on ikkagi parem vutimees? Selle üle meie debateerima ei hakka, vaid selle asemele tutvustame teile hoopis parimat kaitsjat, kes La Albiceleste särki kandnud: Daniel Passarella.

Tänavu 70. juubelit tähistanud Passarella oli see, kes Argentina koondise 1978. aastal esimest korda MM-tiitlini tüüris ja kaptenina kuldse trofee taeva poole tõstis. Ning ta oli hele-valge-triibulises särgis ka siis, kui Argentina kaheksa aastat hiljem teist korda triumfeeris.

Kuigi kaks MM-tiitlit on Passarella suurim panus Argentina jalgpalli, pole see kaugeltki mitte ainus, sest oma medalitega vürtsitatud karjääri jooksul lõi kaitsja ka 175 väravat.

River Plate’i kuningas

Buenos Airese külje all Chacabucos sündinud Passarella jaoks oli jalgpall lapsena lihtsalt mäng. Vuttmängust kui tööst hakkas ta esimest korda mõtlema 18-aastaselt, kui lõi käed naaberlinna klubi Sarmientoga. Nende särki kandis Passarella kaks aastat, kuniks 1973. aastal tuli uksele koputama juba suur River Plate.

Just Los Millonariose eest tegi ta endale tõeliselt nime. Passarella organiseeris ja haldas River Plate’i kaitseliini, aidates neil 1975. aastal lõpetada 18 aastat kestnud tiitlipõua.

Aasta hiljem jõudis Plate meie loo nimikangelase tüüritud tagalaga ajaloos esmakordselt ka Copa Libertadorese finaali ning olgugi, et kuldset punkti toona panna ei õnnestunud – kolme mängu kokkuvõttes jäi peale brasiillaste Cruzeiro – valiti Passarella oma vägitegude eest 1976. aastal Argentina aasta jalgpalluriks.

Järgnevate aastate jooksul jätkas ta kodumaal enda vutijälje süvendamist: Passarella krooniti River Plate’iga Argentina meistriks nii 1977., 1979., 1980. kui ka 1981. aastal. Ent need kuldmedalid kahvatusid kõik 1978. aasta MM-tiitli kõrval.

Esimene argentiinlane

Tõepoolest, Passarella tegi oma debüüdi kodumaa eest juba 1976. aastal ning kaks aastat hiljem, kui uksele koputas MM, oli ta juba rahvusesinduse kapten! Teel kuldse karikani oli Argentina Passarella tüürimisel üle Ungarist, Prantsusmaast, Poolast, Peruust ja finaalis lisaaja järel ka Hollandist.

Ning kuna Passarella oli koondise kapten, kirjutati just tema nimi ajalukku kui esimene argentiinlane, kes MM-trofee taeva poole tõstis.

Neli aastat hiljem Argentinal tiitlit kaitsta ei õnnestunud – teises ringis kaotati nii Itaaliale kui ka Brasiiliale – kuid oma heade esituste pealt jäi Passarella silma Fiorentinale, kes meelitas argentiinlase esmakordselt Euroopasse.

Vanas Maailmas viljeleva vutistiiliga kohanemine võttis Passarella jaoks mõistagi veidi aega, kuid Fiorentinaski mängis ta kärmelt ennast võistkonna tugitalaks. Hooajaks 1985/86 olid tal asjad juba nõnda käpas, et kaitsja tormas usinalt rünnakulegi, virutades hooaja peale 11 väravat. See tippmark ületati alles 2000/01 hooajal, kui Marco Materazzi lõi Perugia eest 12 väravat.

See Maradona…

Seejärel liikus Passarella edasi suure Milano Interi ridadesse, kellega kuld ja kard jäi seal saavutamata. Miks? Mõneti seepärast, et samal ajal tegi Napolis oma vägitegusid Diego Maradona.

Maradona oli võtmemängija selles, et Argentina 1986. aastal teist korda maailmameistriks krooniti. Kuldmedal riputati siis ka Passarella kaela, kuid selle autasuga on kahetised lood…

Passarella oli küll see, kelle tabamus valiksarjas Peruu vastu kindlustas Argentinale üldse koha MMil, kuid finaalturniiril mees mängida ei saanudki. Seedekulgla põletik oli see, mis ta esiti algkoosseisust välja jättis, kuid väidetavalt mängis seal oma rolli ka Passarella kehv läbisaamine Maradonaga.

Kaitsja on väitnud, et just tiimi staarmängija oli see, kes survestas toonast peatreenerit Carlos Bilardot, et teda isegi pärast häda seljatamist pingile jäetaks… Kui palju selles loos tõtt on, teavad vaid osapooled, kuid selge on ka see: kuna MM-tiitel tuli, siis võitjate üle kohut ei mõisteta.

Aastate jooksul on Passarella käest üritatud ka teada saada, mispärast tal Maradonaga nõnda suur kana kitkuta. Musta pesu mees aga avalikult pesema pole hakanud. „See on privaatne,“ sõnas ta 1995. aastal väljaandele El Grafico.

Tiitlid ka treenerina

Oma karjäärile pani Passarella punkti juba armsaks saanud River Plate’is, keda ta hiljem lühikest (ent edukat) aega ka juhendas. Nimelt võideti tema taktikepi all 1990., 91. ja 93. Argentina meistritiitlid.

Seejärel edutati ta Argentina koondise peatreeneriks, kuid loodetud edu jäi tulemata: 1995. aastal võideti küll Pan-Ameerika mängud ja aasta hiljem tuldi olümpial hõbedale, kuid 1998. aasta MMil jõuti ainult veerandfinaali. Hilisema treeneritee jooksul on ta juhendanud veel ka Uruguay koondist, Parmat (Itaalia), Corinthiansi (Brasiilia) ja tulnud Monterreyga Mehhiko meistriks.

Naastes aga Passarella mängijakarjääri juurde, siis seal on teda iseloomustatud ennekõike kui suurt juhti ja võitlejat. Teda on kutsutud nii El Gran Capitaniks (Argentina vabadusvõitleja Jose de San Martini järgi), El Kaiseriks (Franz Beckenbaueri järgi) kui ka El Caudilloks (pealik) ja seda just tema suure võitlusjanu ja -tahte pärast.

Kuigi Passarella oli lühike kaitsja – kõigest 173 cm – võitis ta äärmiselt palju peaduelle. Oma rolli mängis selles ka mehe oskuslik küünarnukimäng: need välkusid tal kogu aeg, kuid just nõnda kavalalt, et kohtunikud ei märganud.

Lisaks nurgalöökidest „koksatud“ väravatele usaldati Passarellale sageli ka karistuslööke ja penalteid, mis tulid samuti kasuks väravasaldo kasvatamisel. Kokku lõi argentiinlane oma klubikarjääris 153 väravat (538) mänguga, millele Argentina koondise eest lisas veel 22 tabamust (70 mänguga).