Kui kaitsjad skoorivad: Prantsusmaa koondise tugitala, kes alustas karjääri Kostjana

Ronaldo driblab, jookseb ja skoorib! Messi tegi seda jälle! Neymar – võiduvärav! Need on illustreerivad hüüded sellest, mis jalgpalliplatsidel sageli juhtub: staarründaja päästab päeva. Kuid tegelikult on platsil ju veel kümme meest ning ütleb vana jalgpallitõdegi, et kuigi mänge võidetakse ründega, siis tiitleid kaitsega.

Seega, et parandada (vuti)maailma ebaõiglust, kutsume teid Olybet.TVga kümneosalisele sarjale, kus teeme juttu kaitsjatest. Kuid et asja vähe seksikamaks muuta, räägime jalgpalliajaloo resultatiivseimatest tagalameestest.

10 koht – Kui kaitsjad skoorivad: 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki

9. koht – Kui kaitsjad skoorivad: Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos

8. koht – Kui kaitsjad skoorivad: sakslaste õlitatud mutter nimega Paul

7. koht – Kui kaitsjad skoorivad: aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud

6. koht – Kui kaitsjad skoorivad: Inglismaal sündinud penaltimaestro, kes esindas hoopiski Šotimaad

5. koht – Kui kaitsjad skoorivad: mees, keda enamik vihkab, kui omad armastavad

Pärast lühikest pausi – kaheksanda Ballon d’Ori puhul sai eelmine nädal kirjutatud Lionel Messist – jätkame skoorivate kaitsjate lainel ning ajaloo neljandalt kohalt leiame Laurent Blanci.

Kui praegu teatakse 57-aastast prantslast ennekõike treenerina – sai ta ju äsja Lyoni eesotsast hundipassi – siis omal ajal oli ta ka hirmkõva mängumees, tulles nii Euroopa kui ka maailmameistriks ning võites ka Premier League’i.

Alustas ründava poolkaitsjana

Ajalooannaalidesse on Blanci nimi kantud küll kaitsjana, kuid 1980ndatel kasvatajaklubis Montpellier’is alustades täitis andekas mängumees hoopiski ründava poolkaitsja ehk number 10 ülesandeid. Jah, Blanc oli nooruses nagu meie Kostja!

Vastaste väljakukolmandikul palli puutudes sai Blanc näidata enda imepärast tehnikat ning 1986/87 hooajal oli just tema oma 18 väravaga „peasüüdlane“ selles, et Montpellier pärast mitmeid kannatusi täis esiliiga-aastaid taas Prantsusmaa kõrgliigasse tõusis.

Ligue 1’sse kerkides Blanc sama resultatiivselt ei jätkanud – kõigest kuus väravat 87/88 hooajal – , kuid sel oli ka oma põhjus. Montpellier’ toonane peatreener, endine Prantsusmaa koondislane Michel Mezy rääkis nimelt Blancile augu pähe, et temast on tiimile rohkem kasu kaitseliinis. See oli Mezy visioonis kompromiss olukorrast, kus ta soovis platsile küll Blanci platsinägemist ja sööduoskust, kuid tahtis samaaegselt varjata tema kiiruslikku vajakajäämist.

Nõnda tabas juhendaja aga täielikult naelapead. Oma füüsiliste omaduste ja jõuga naelutas Blanc täielikult kinni Montpellier’ kaitse, pakkudes samal ajal ründajatele tagant liinist teravaid püstsööte. Rääkimata veel nurgalöökidest virutatud peaväravatest ja realiseeritud penaltitest.

Ja neid tuli samuti kamaluga: hooajal 88/89 skooris Blanc 16 korra, millele järgneval kahel vutiaastal lisas veel 14 ja 15. Tema tabamus aitas Montpellier’il pea kohale tõsta ka klubi viimatise Prantsusmaa karika: 1990. aastal oldi finaalis 2:1 üle RC Pariisist.

Välismaa käigud ei õnnestunud

1991. aastal otsustas aga Blanc, et aeg on küps edasi liikumiseks ning ta lõi käed Itaalia kõrgliigaklubi Napoliga. Kui eelnevatel aastatel olid helesinised Saapamaal medaleid noppinud, siis esimesel hooajal pärast Diego Maradona lahkumist nõnda hästi ei läinud: tasuks neljas koht.

Blancil õnnestus Napoli särgis samuti korralikult skoori teha, kuuel puhul, kuid prantslane leidis siiski, et sealne lähenemine ei võimaldanud tal endast maksimumi anda, mistõttu naasis kodumaale.

Nõnda veetis ta järgmised neli hooaega kodumaal, vastavalt Nimes’i, Saint-Etienne’i ja Auxerre’i särgis – viimastega tuli ka meistriks! – ning tegi kokku skoori 23 puhul. Kuniks 1996. aasta suvel tuli uksele koputama Kataloonia hiid FC Barcelona.

Blaugrana toonane peatreener Johan Cruyff oli see, kes soovis prantslast enda meeskonnas näha, kuid saatuse vingerpussina: samal päeval, kui Blanc „jah“ ütles ja allkirja paberile pani, anti juhendajale kinga… Sellest tulenevalt ei osutunud ka Blanci Barcelona-käik ülemäära edukaks ning ta naases Hispaaniast kodumaale pärast üht õnnetut hooaega.

Tõus kodumaal Presidendiks

Prantsusmaa klubidest suutis 1997. aasta suvel mehe pehmeks rääkida Marseille, kus Blanc ka kärmelt enesekindluse leidis ning ennast taas riigi ühe parema tagalamehena kinnitas. Raudkindlate esituste ja 13 (!) löödud värava pealt teenis tolleks hetkeks juba 31-aastase ehk veteranistaatuses kaitsja ka hüüdnime „Le President“.

1998/99 hooaeg õnnestus Blancil ja Marseille’il veelgi paremini, kuid see mesimagus täpp i-le jäi neil siiski panemata. Ligue 1’is tuldi teiseks, kaotades meistriks tulnud Bordeaux’le sealjuures kõigest ühe punktiga, ning hõbemedalid saadi kaela ka Euroopa liiga eelkäija UEFA karikasarjas, mille finaalis kaotati 0:3 Parmale.

Seejärel otsustas Blanc vaatamata kahele varasemale negatiivsele kogemusele veel korraks välismaale kiigata ning siirduda Milano Interi ridadesse. Teine trett Itaaliasse sujus paremini ning kuigi medalid jäid saamata, vaiti tagalamees 2000. aastal Pirata d’Oro’ks ehk Interi enda parimaks mängijaks.

Unitediga Inglismaa meistriks

2001. aastal, juba 35-aastasena, astus Blanc oma karjääri suurima sammu, kui liitus Manchester Unitediga. Algus Inglismaa kõrgliigas polnud aga roosiline, sest detsembriks oli Unitedi ühes Blanciga kaotanud juba viis mängu. Sealjuures, vägagi omapärasel moel, olid kaotused tulnud Boltoni, Liverpooli, Arsenali, Newcastle Unitedi ja Chelsea vastu, andes esitähtedest kokku täpselt Blanci nime.

See oli mõistagi juhus ning mingit reaalset seost selle taga polnud. Hooaja teises pooles Unitedi ja Blanci vorm siiski paranes, kuid Arsenali neil püüda ei õnnestunud. Selles osas tehti vigade parandus aga järgmisel, 2002/03 hooajal, kui tuldi Premier League’i tšempioniks.

Nõnda sai Blanc putsad varna riputada valitseva Inglismaa meistrina, mis muideks, oli talle 95/96. hooaja Prantsusmaa oma kõrval alles karjääri teine meistritiitel.

MMil koondise sangar

Ent oma kuldmedalid sai tagalamees kätte Prantsusmaa särgis: siinkohal peame mõistagi silmas 1998. aasta MM- ja 2000. aasta EM-tiitlit. Blanci rolli nendes ei tasu sealjuures kuidagi alaväärtustada. Esiteks oli ta üks võistkonna asekaptenitest ning 1998. aastal lõi just tema MMide ajaloo esimese kuldse värava, aidates Prantsusmaal kaheksandikfinaalis 1:0 üle olla Paraguayst.

Kokku tegi ta koondise eest 97 mängus skoori 16 puhul ning mis on märkimisväärne: kui Blanc skooris, ei kaotanud Prantsusmaa kordagi! Ajakirja France Footballi lugejad hääletasid kaitsja 1999. aastal ka paremuselt neljandaks prantslaseks ajaloos, seda Michel Platini, Zinedine Zidane’i ja Raymond Kapa järel.

Blanci klubikarjääri väravad jagunesid aga järgnevalt: Montpellier (80, mis tähistab jätkuvalt klubi rekordit!), Napoli (6), Nimes (1), Saint-Etienne (18), Auxerre (4), FC Barcelona (1), Marseille (17), Inter (6) ja Manchester United (4).

Ent 153 tabamusest hoolimata teatakse Blanci ikkagi ennekõike kui ennastohverdavat kaitsjat, kes millegi eest risti ette ei löönud, alati lõpuni võitles ja vahendeid valimata palli klaariks lõi.