Hans-Jörg Butt on ka Meistrite liigas kolm väravat löönud: kõik Juventuse võrku. Foto: Wikimedia Commons / Andre Zehetbauer
Hans-Jörg Butt on ka Meistrite liigas kolm väravat löönud: kõik Juventuse võrku. Foto: Wikimedia Commons / Andre Zehetbauer

Kui väravavahid skoorivad: Euroopa tippliigade viimane penaltimaestro

Jalgpall OlyBet 10/03/2024

Väravate löömine on jalgpallis tõeline kunst, mida kõige paremini oskavad mõistagi ründajad. Ent maailmas leidub ka poolkaitsjaid ja kaitsjaid, kes on selles äraütlemata mihklid – neist viimaseid oleme teile Olybet.TVs ka juba tutvustanud.

Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et tabloole sattub ka väravavahi nimi ning seda teps mitte omaväravaga seoses. Neid erakordseid puurilukke me teile nüüd järjekordse kümneosalise sarja raames tutvustama hakkamegi.

9. koht – Hans-Jörg Butt (33 väravat)

Kollkipper, kelle tõttu kaigus vahemikus 1997–2012 Bundesliga mängudel alatasa „Butt, Butt, Butt“. Just nõnda nõudsid kodumeeskonna fännid Hamburgis, Leverkusenis ja Münchenis – sõltuvalt sellest, kus ta mängis – nii muuseas 191-sentimeetrise väravavahi minekut ühest karistustalast teise, et seal penaltit lüüa.

Rohkem kui sageli Butt nendele palvetele – mõistagi peatreeneri nõusolekul – ka vastas, sahistades Saksamaa kõrgliigas väravavõrku nõnda 26 korda. Ent selleks, et Jörg Butti, nagu ta ise ennast kutsuda eelistab, sest Hansul olevat veidi pätilik kõla, lugu rääkima hakata tuleb ajaratast kruttida esmalt 1974. aastasse.

Alustas vutiteed ründajana

Just siis nägi 170 000 elanikuga Oldenburgi (väike)linnas ilmavalgust meie loo peategelane. Oma vutitreeninguid alustas ta samuti kodu lähedal, TSV Grossenkneteni võistkonnas, kuid seda esiti mitte väravavahi, vaid hoopis ründajana.

Heade reaktsioonide tõttu proovisid toonased treenerid teda aga visalt postide vahele meelitada ning see õnnestus viimaks 90dante alguses: sealjuures treenis Butt mõnda aega koguni paralleelselt.

Ent mängudes kehastus ta siiski kollkipriks ja tegi seda hästi. Nõnda hästi, et kodulinna Oldenburgi esindusmeeskond otsustas ta 1993/94. hooajal enda juurde kutsuda. Kuigi kõlab uhkelt, siis tegelikult palliti toona tugevuselt neljandas, Oberliga Nord nime kandnud liigas.

Ent see võideti ära. Tõsi, Butti panus oli minimaalne: ta oli peamiselt pinki soojendav noorkipper, kes sai hooaja peale kirja kõigest kaks mängu. Ent järgmisel hooajal, sealjuures aste kõrgemal (!), oli ta juba klubi esikinnas, saades kirja 33 mängu.

Püsis kodulinnale truu

Oma esitustega kolmandas liigas jäi ta juba siis silma hilisemale leivaisale Hamburg SV-le, kuid esiti otsustas Butt nonde pakkumise tagasi lükati, kuna soovis kodulinnas lõpetada kutseõpingud terasetöölise alal.
Seda suuresti seetõttu, et tema isa Jochen oli ühe metallitööstusfirma direktor ning oli poisile juba 10-aastaselt õpetanud – kui too oli kodus ootamatult kuulutanud, et temast saab profijalgpallur –, et vutiteega paralleelselt tuleb omandada ka amet!

Selle lükke tulemusena kasvasid Butti aktsiad Oldenburgis ning temas nähti liidrit. Ning kui meeskond ühes liigamängus seejärel penalti teenis – seda olukorras, kus nende põhilööja oli audis –, pöörati pilgud just väravavahi poole.

Kõik algas huvist

„Asi pole kunagi olnud selles, et ma tahaksin meeletult skoorida või ennast rambivalgusesse asetada. Küsimus on rohkem vastutuse võtmises. Ma alustasin penaltitreeningutega Oldenburgis pelgalt seepärast, et mõista paremini, mida väravavaht löögi hetkel tunneb,“ on Butt ise selgitanud, miks ta treeningul üldse 11-meetri karistuslööke harjutas.

Ent kuna ta oli treeningul õnnestunud, usaldati talle löögiõigus ka mängus. Ja edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Hooajal 95/96 virutas Butt penaltitest viis väravat – ühe sealjuures üleminekumängudel 2. Bundesliigasse – ning aitaski omad tugevuselt teisele liigatasandile.

Aste kõrgemalgi jätkas ta penaltimaestrona, kuid underdog’ina üles tulles polnud Oldenburgil lihtsalt sageli vastasmeeskonda karistusalasse asja. Üks penalti hooaja peale siiski teeniti ja selle Butt realiseeris.

Nõnda laduski ta aluse enda penaltifenomenile, mis järgmistes klubides veelgi suuremaks kasvas. Kuigi Hamburgi siirdudes ta kohe esimesel hooajal penaltilöömise usaldust ei teeninud, siis teiseks hooajaks küll.

Klubi parim väravakütt

Ja tulemus? 98/99 hooajal realiseeris Butt seitse 11-meetri karistuslööki, sealjuures ka kaks tükki ühes mängus – seda maikuus Stuttgardi vastu – olles nõnda ainus kollkipper, kes Bundesligas säärase saavutusega hakkama saanud. Võrdluseks, ükski teine väravavaht pole Saksamaal üle kahe värava löönudki (Andreas Köpke ja Jens Lehmann)!

Ent Butt ei piirdunud sellega. Aasta hiljem ehk 99/00. hooajal realiseeris ta koguni üheksa penaltit – sealjuures taas kaks tükki ühes mängus Stuttgardi vastu –, olles hooaja lõpuks Roy Prägeri ja Tony Yeboahiga ka võrdselt klubi parim väravakütt.

Kuigi individuaalses plaanis oli Hamburgi aeg Buttile edukas, siis võistkondlikult mitte: parimaks jäi 99/00 hooaja kolmas koht ja Intertoto karikafinaali jõudmine. Nõnda otsustas ta 2001. aastal Leverkuseni Bayerisse edasi liikuda.

Neverkuseni needus

Nende ridades koges ta seejärel enneolematut hooaega ning oli veel aprilli keskel kinni kolmes kuldmedalis. Kuid siis juhtus see, miks me teame Bayeri klubi Neverkuseni nime all: nad kaotasid kahe nädala jooksul nii karikafinaalis, kaks korda liigas – mistõttu jäid lõpuks punktiga teiseks – ning tagatipuks veel ka Meistrite liiga finaalis.

Toonase peatreeneri Klaus Toppmölleri sõnul oli aga just Butt üks võtmemängijaid, miks Leverkusen üldse nõnda kaugele jõudis. Järgnevatel hooaegadel jäid tiitlid Buttist ja Leverkusenist paraku veelgi kaugemale.

Individuaalses plaanis kulges Leverkuseni periood väravavahi jaoks siiski korralikult: ta oli pidev esikinnas – kuue hooajaga kokku 255 mängu – ja realiseeris aastate jooksul ka kaheksa penaltit.

Üks neist, Schalke võrku löödu, eristub teistest aga silmnähtavalt. Siinkohal jätame sõnad ja laseme videopildil enda eest kõneleda. Seda tegemist on ikkagi ühe kentsakaima järgnevusega tippjalgpallis:

Saatuslik punane kaart

Mehe karjääris muutus kõik aga 2007. aasta 10. veebruaril, kui Butt, kes oli kümne aasta jooksul kõrvale jäänud kokku neljast liigamängust, sai Frankfurdi Eintrachti vastu punase kaardi. Sellest tulenevalt seisis järgmises kohtumises Leverkuseni postide vahel 22-aastane Rene Adler, kes esines aga nõnda muljet avaldavalt, et Butt jäetigi hooaja lõpuni pingile.

Mõistes, et tema aeg Leverkusenis on ümber saanud, soovis Butt edasi liikuda ning suunas esimest korda karjääris pilgu välismaale. Sihtpaigaks sai Lissabon ja sealne tippklubi Benfica, kuid edukaks see käik ei kujunenud. Portugali hiiu eest sai kollkipper kirja kõigest ühe mängu.

2008. aasta suvel oli Butt seega taas vabaagent ning siis otsustas 34selt minna jahtima lõpuks seda, mida tal polnud: karikaid. Jah, sakslane siirdus kodumaa hiiu Müncheni Bayerni ridadesse.

Tõus Bayerni esikindaks

Kuigi avalikult seda välja ei öeldud, mõistsid kõik, et tegemist on varuväravahiks minemisega. Nõnda vaataski Butt esiti pealt, kuidas Michael Rensing postide vahel tööd tegi. Ent hooaja otsustavas faasis sai kaasmaalane sõrmevigastuse, avades nõnda ukse vanameistrile.

Ja vanameister sekkus kindlalt. Lausa nõnda kindlalt, et mängis ennast järgmiseks kaheks aastaks Bayerni põhikipriks! Kokku jäi Butti saldoks Müncheni suurklubi eest lõpuks 89 kohtumist ja ka 1 (!) värav.
See sündis 09/10 Meistrite liigas Juventuse vastu. Kuigi tegemist oli alagrupimatšiga oli Bayernil selg vastu seina: nad vajasid edasipääsuks võitu.

Asjad algasid tol õhtul aga kohutavalt: David Trezeguet viis 19. minutil torinolased juhtima. 30. minutil paistis Bayernile aga päikesekiir, kui Ivica Olic tõmmati vastaste karistusalas maha: tulemuseks penalti.

Buffonile löödud värav

Ja mõistagi anti tähtsas olukorras löögiõigus Buttile. „Olin eelnevates klubides, kui mitte keegi ei tundnud ennast enesekindlalt, vastutuse enda peale võtnud,“ on väravavaht toda õhtut Torinos meenutanud.

„Kui ma palli paika panin, ei teadnud ma veel, kummale poole löön. Otsustasin, et jälgin väravavahi reaktsiooni. Gianluigi Buffon otsustas hüpata paremale, mina lõin aga teisele poole, tehes seisuks 1:1.“

„Lõpuks võitsime selle mängu 4:1 ja kõik pinged haihtusid meie õlgadelt: seda nii väljakul kui ka väljaspool seda. Hooaja lõpuks õnnestus meil teha kuldne duubel ja jõuda veel ka Meistrite liiga finaali,“ on Butt on karjääri edukaimat hooaega meenutanud, mis, tõsi, lõppes siiski 0:3 allajäämisega Milano Interile.

Huvitaval kombel jäidki need kaks kuldmedalit Butti karjääri ainsateks. Meistrite liiga finaali oli tal Bayerniga asja veel ka 11/12 hooajal, kuid siis tuli penaltiseerias tunnistada Chelsea paremust. Siis, tõsi, oli Butt varumehepingil ja platsil tegi tegusid juba Neuer.

Penaltitega kaasnenud needus

Mis puudutab aga toda Juventuse vastu realiseeritud penaltit, siis see on mõnes mõttes saanud ka Butti taagaks. Seda mõttekäiku selgitas ta pärast 09/10 hooaja lõppu kodumaa meediale.

„Penaltid on selge osa minu mängust, millega ma endale ka tähelepanu tõmban. Samas varjutavad need tugevalt minu tegemisi väravavahina. Kui vaatame viimast kuut kuud, siis enamik inimesi räägib minu Torino vastu realiseeritud penaltist, mis oli mõistagi oluline, kuid minu esitused postide vahel on minu jaoks olulisemadki. Ma tahan, et inimesed näeksid mind kui head väravavahti, mitte kui väravavahti, kes aeg-ajalt ise penalteid võtab,“ sõnas karjääri jooksul ka 17 penaltit tõrjunud Butt toona.

Lõppkokkuvõttes eks siis lasugi mõttekoht, kas vingem on tõsiasi, et Butt tõrjus karjääri jooksul ka ise väravavahina 17 penaltit, või see, et ta jagab ühes Robert Lewandowskiga Bundesligas järjest realiseeritud penaltite rekordit, mis on samuti 17!

***

P.S. Kui sind huvitab meie „Kui kaitsjad skoorivad“ seeria, siis nende lugudega saab tutvuda siin:


OlyBet

See postitus on valmis vorbitud ja üles laetud alati tööka OlyBet.TV tiimi poolt. Loodame, et meeldib!
Kui soovid samuti OlyBetTV portaali sisu luua, siis võta meiega ühendust kontaktilehe kaudu.

Jaga