Kui väravavahid skoorivad: prohvet, kes sai kuulsaks võõral maal

Väravate löömine on jalgpallis tõeline kunst, mida kõige paremini oskavad mõistagi ründajad. Ent maailmas leidub ka poolkaitsjaid ja kaitsjaid, kes on selles äraütlemata mihklid – neist viimaseid oleme teile Olybet.TVs ka juba tutvustanud.

Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et tabloole sattub ka väravavahi nimi ning seda teps mitte omaväravaga seoses. Neid erakordseid puurilukke me teile nüüd järjekordse kümneosalise sarja raames tutvustama hakkamegi.

8. koht – Fernando Patterson (35 väravat)

Ütlus, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, kehtib erakordselt tabavalt kostarikalase Fernando Pattersoni kohta. Kuigi vutiteed alustas kollkipper kodumaal, siis nime tegi ta omale hoopiski piiri taga Guatemalas, kus sai sääraseks täheks, et kui vanameister 43-aastaselt karjääri lõpetas, lauldi talle üleriigiliselt hosiannat.

La Francia de Siquirres ilmavalgust näinud Pattersoni esimesed sammud jalgpalliteel olid rasked. Seda seetõttu, et 1990ndad olid Costa Rical lihtsalt keeruline aeg. Nõnda juhtuski, et kuigi mehe esimeseks koduklubiks oli Limonese, siis rahapuudusel ta sinna paigale jääda ei saanud.

Järgnevad aastad veetis ta Turrialbas, kokku neli hooaega, ja Municipal Puntarenases, kuniks 1996. aastaks oli Pattersonile selge, et kodumaal tal jalgpalliga liiga suurt õnne püüda ei õnnestu.

Mängis kohati ka ründajana

Ainus, mis teda üldse nii kaua Costa Ricas hoidis, oli võimalus ennast aeg-ajalt ka ründajana proovile panna: näiteks Puntarenase eest tegi ta väljakumängijana neljal korral skoori.

Ent ühel hetkel ei piisanud ka väravalöömise rõõmust – leiba see ikkagi lauale ei toonud – mistõttu otsustas Patterson liikuda edasi Guatemalasse.

Seal kehastus ta taas väravavahiks ja tõmbas selga Xelajú särgi, kelle ridades sai tõeliseks legendiks. Kuidas ta seda saavutas? Eks ikka tiitlitega! Nimelt aitas Patterson kohe esimesel hooajal klubi riigi meistriks, seda sealjuures 16-aastase vaheaja järel.

Rännumehena sinna ja tänna

Kuigi üldiselt on kollkiprit kirjeldatud keskameeriklasele mitteomase, rahuliku figuurina, ei kajastunud see tema klubivalikutes. Sest paikseks Patterson kusagil jääda ei suutnud. Nii rändaski ta pärast kaht Xelajús veedetud hooaega edasi Municipal Guatemalasse. Kust tagasi Xelajússe, kust omakorda edasi Cobán Imperiali.

Need rännuaastad talle autasusid ei toonud, kuid viimases tekkis Pattersonil võimalus hakata penalteid lööma. Tulemus? Koguni seitse tabamust Guatemala kõrgliigas!

1999/2000. hooajaks naasis ta Xelajússe – see oli siis juba tema kolmas trett klubis – ning asus ka seal penalteid lööma, jätkas nõnda enda kultuse suurendamist. Tolle hooajaga virutas ta koguni kümme väravat, millest üks sündis ka karistuslöögist.

Peagi lõi aga taas välja Pattersoni rännumehe hing ja ta naasis kodumaale: esmalt Cartaginése ja seejärel San Ramonense ridades. Kuniks – te eeldasite õigest – jõudis neljandat korda Xelajússe.

Parima väravavahi trofee

Too, 2004 – 2008 vahemik oli Pattersoni karjääri paikseim ning ühtlasi ka edukaim: sel perioodil valiti ta näiteks liiga parimaks väravavahiks (Josue Danny Ortizi nime kandev trofee) ning ühtlasi õnnestus 2007. aastal kaela saada järjekordne Guatemala meistrivõistluste kuldmedal.

Seejärel läks Patterson aga taas liikvele, kandes järgneva kahe aasta jooksul nii kodumaa klubi San Carlose kui ka teise Guatemale satsi Heredia Jaguaresi särki, kuniks 09/10. hooajal jõudis viiendat puhku Xelajússe.

Sedagi käiku õnnestus tal tähistada autasudega: nimelt krooniti Xelajú siis Guatemala karikavõitjaks ning Patterson pistis tasku teise parimale kollkiprile mõeldud Ortizi trofee.

10/11. hooajal tegi Patterson veel ühe tiiru, sedapuhku Xinabajulis, kuniks 2011. aasta suvel taas, juba kuuendat korda Xelajú särgi selga tõmbas.

Kuigi kollkipper käis tol hetkel eluteel juba viiendat kümnendat, oli ta jätkuvalt tasemel, tüürides omad 2012. aasta Clasura – Kesk-Ameerikas jagatakse liigahooaegu kaheks, Aparturaks ja Clasuraks – meistritiitlini.

Finaalis oli sealjuures just Patterson see, kes kangelaseks tõusis, tõrjudes penaltiseerias koguni kolm (!) tema vastu tehtud üritust.

Pärast säärast vägitegu visati Quetzaltenango – seal Xelajú baseerub – vutisõprade poolt isegi õhku mõte, et linna südames paiknev tuletõrjujate ausammas tuleks asendada Pattersoni omaga.

„Eks nad ütlesid seda lihtsalt ütlemise pärast, aga tegelikult on selline väljaütlemine suur au. Võita tiitel 42-aastaselt on midagi erilist. Talitasin täpselt nagu Chelsea väravavaht Petr Cech, kes ütles Meistrite liiga finaali eel, et kuna see võib olla tema jaoks viimane kord, mil Meistrite liigat võita, kavatseb ta endast absoluutselt kõik väljakule jätta. Talitasin täpselt samamoodi!“ sõnas tolle võiduga klubi ajaloo edukaimaks mängijaks tõusnud Patterson pärast mesimagusat triumfi.

Pärast seda veetis ta veel ühe hooaja Xelajú postide vahel, misjärel tõmbas 43-aastaselt pikale karjäärile viimaks joone alla.

Kui lahkumismängu järel puurilukult uuriti, kuidas ta oma vutiteega rahule jääb, vastas ta lihtsalt: „Olen rahul kõige sellega, mis mul õnnestus saavutada.“ Samas möönis ta, et üks pisiunistus jäi siiski täitmata: nimelt ei õnnestunud Pattersonil kordagi väisata klubide MMi.

Meediat pigem vältis

Üldiselt oli kostariikalane aga vähese jutuga mees. „Mulle ei meeldi intervjuusid anda. Õnneks siin, Guatemalas seda ka austatakse. Siinne press teab, et ma ei kõnele meediaga ning mulle ei esitatagi küsimusi,“ on ta näiteks väljaandele alDia öelnud.

Kuna talle rääkida ei meeldinud, siis lõpetame siinkohal Costa Rica spordiajakirjaniku Jorge Camaño kirjutatuga: „Fernando Patterson oli tõeline legend: mees, kes andis endast alati parima, kuid oli samal ajal nagu prohvet – ta polnud kuulus omal maal. Kui ta poleks omal ajal Guatemalasse siirdunud, oleks ta ilmselt juba kümme aastat varem karjäärile joone alla tõmmanud. Guatemalas võeti ta aga tõeliselt omaks ning õnnistati uue koduga – seda terveks eluks!“

Pattersoni väravavahina löödud 35 tabamust jagunesid järgnevalt: Xelaju eest 21, Coban Imperiali eest 7, Xinabajuli eest 3, Heredia Jaguarese eest 3 ja San Ramonese eest 1.

***

Kui väravavahid skoorivad seeria:

• 9. koht – Euroopa tippliigade viimane penaltimaestro
• 10. koht – Ründajana alustanud puurivaht, kes tuli kuuekordseks kodumaa meistriks

***

P.S. Kui sind huvitab meie „Kui kaitsjad skoorivad“ seeria, siis nende lugudega saab tutvuda siin:

• 10. koht – 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki
• 9. koht – Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos
• 8. koht – Sakslaste õlitatud mutter nimega Paul
• 7. koht – Aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud
• 6. koht – Inglismaal sündinud penaltimaestro, kes esindas hoopiski Šotimaad
• 5. koht – Mees, keda enamik vihkab, kuid omad armastavad
• 4. koht – Prantsusmaa koondise tugitala, kes alustas karjääri Kostjana
• 3. koht – Reali ja Hispaania koondise tõeline legend
• 2. koht – Argentina kangelane, kes pööras Maradonaga tülli
• 1. koht – Barcelona ja Hollandi legend, kes teeb silmad ette isegi ründajatele