Leverkuseni triumfi valguses: viimane kord, kui Euroopa tippliigades nähti uut meistrit

Maagilise Xabi Alonso all (jätkuvalt) imelist hooaega tegevast Leverkuseni Bayerist sai tänavu Bundesligat võites järjekorras 30 Saksamaa jalgpallimeister. Nende loo tegi mõistagi eriliseks kunagine Neverkuseni taak, kuid vähetähtis pole ka tõsiasi, et tegemist oli klubi ajaloo esimese meistritiitliga.

Selle valguses otsustas OlyBet.tv vaadata otsa teistelegi Euroopa tippliigadele, et näha, mitu erinevat klubi on seal üldse kuldmedalid kaela saanud, ja mis põhilisemgi, kes lisandus meistrite nimekirja viimasena.

Inglismaa kõrgliiga

Kuigi Premier League’ile pandi alus alles 1992. aastal, on Inglismaal vutimeistreid selgitatud juba 145 aastat. Selle aja jooksul on triumfirõõmu kogenud 24 erinevat klubi: enim tiitleid (20) on ette näidata Manchester Unitedil, kellele järgnevad Liverpool (19), Arsenal (13), Everton ja Manchester City (mõlemad 9) ning Aston Villa (7).

Veel on Albionitemaal võidurõõmu mekkida saanud Sunderland ja Chelsea (mõl. 6), Newcastle United ja Sheffield Wednesday (mõl. 4), Wolverhampton Wanderers, Leeds United, Huddersfield Town ja Blackburn Rovers (kõik 3), Preston North End, Tottenham Hotspur, Derby County, Burnley ja Portsmouth (kõik 2), Sheffield United, West Bromwich Albion, Ipswich Town, Nottingham Forest ja Leicester City (kõik 1).

Viimasena nimekirjas figureeriv Leicester City on mõistagi see, kes viimasena eksklusiivse meistrite klubiga liitus. Rebaste – nõnda fännid klubi kutsuvad – maagilist 2015/16 hooaega ei peagi siinkohal ülemäära palju meenutama, kuna enamik vutifännide jaoks on see jätkuvalt meeles, nagu juhtunuks Leicester ime eile.

Kasper Schmeicheli tõrjete, Jamie Vardy ja Riyad Mahrezi tabamuste, Wes Morgani, Robert Huthi ja N’Golo Kante ennastohverdava kaitsetegevuse ning Claudio Ranieri taktikaliselt geniaalse lähenemise tulemusena õnnestus neil kümme kuud ja 38 vooru väldanud hooaja jooksul selja taga jätta kõik Premier League’i suured. Seda sealjuures märgatava varuga, sest teiseks tulnud Arsenal kaotas neile toona koguni kümne punktiga!

Prantsusmaa kõrgliiga

Prantsusmaal on parimat selgitatud 1893. aastast, olgugi et „proffideks“ muututi seal alles 40 hooaega hiljem. Ent olgu sellega kuidas on, tšempioniks on konnasõprade maal kroonitud 28 erinevat klubi. Enim tiitleid (11) on ette näidata praegusel superjõul Pariisi Saint-Germainil, kuid tihedalt on kannul Marseille ja Saint-Etienne, kelle auhinnakapis 10 trofeed.

Lisaks on Prantsusmaal meistriks kroonitud veel Monaco ja Nantes (mõl. 8), Lyon (7), Bordeaux, Lille, Reims ja Roubaix (kõik 6), Standard Athletic Club (5), Nice (4), Marseille’ Helvetique ja Le Havre (mõl. 3), Pariisi RC, Sochaux ja Sete (kõik 2), Lens, Club Francais, Pariisi CA, Tourcoing, Rouen, Strasbourg, Pariisi Gallia Club, Saint-Raphael, Stade Francais, Auxerre ja Montpellier (kõik 1).

Meistrite loetelu viimane täiendus on Montpellier, kes liitus seltskonnaga 2011/12 hooajal. Nende põhiliseks veduriks oli toona prantslane Oliver Giroud (21 väravat ja 9 söötu), keda toetasid edurivis äärelt veel marokolane Younes Belhanda (12 + 4) ja senegallane Souleymane Camara (9 + 5).

Hooaja jooksul koguti toona 82 punkti ning lähimat rivaali – üllatus-ülatus – PSGd edestati kolme silmaga. Tiitli peaarhitektiks oli Rene Girard, kelle jaoks ongi see jäänud ainsaks suureks triumfiks treenerina. Praeguseks on prantslane kerge Põhja-Aafrika seikluse kaudu jõudnud esiliigas tegutseva Pariisi FC etteotsa.

Hispaania kõrgliiga

Hispaanias on ajaloo jooksul vutitšempioniks kroonitud kõigest üheksa erinevat klubi. Enim tiitleid (35) on mõistagi ette näidata kuninglikul Madridi Realil, kellele järgnevad selles arvestuses FC Barcelona (27) ja linnarivaal Madridi Atletico (11).

Lisaks on La Ligas triumfeerinud veel Bilbao Atheltic (8), Valencia (6), Real Sociedad (2), Sevilla (1), Real Betis (1) ja Deportivo La Coruna (1). Viimased on ka kõige hilisemad „uued“ tšempionid, tulles meistriks hooajal 1999/00.

Praegu Hispaania tugevuselt kolmandas (!) liigas palliv vutiklubi oli kullatembule lähedal olnud ka varem: teiseks platseeruti nii 86/87, 90/91, 93/94 kui ka 94/95, kuid sajandivahetusel kukkusid nende jaoks paika kõik vajaminevad doominokivid.

Peatreener Javier Irureta käe all ei näidatud toona tegelikult (üli)maagilist minekut: üheksa vooru järel oli neil ette näidata pelgalt neli võitu, kolm viiki ja kaks kaotust, kuid seejärel võideti seitse kohtumist järjest ja mindi jõulupausile liidrikohal.

Hooaja teisel poolel oldi samuti kõike muud kui stabiilsed – korra oldi näiteks neli, korra kolm mängu võiduta – kuid konkurentide altminekut võimaldasid neil siiski esikohast kinni hoida. Selle iseloomustamiseks: Deportivo kogutud 69 punkti on kaasaegse La Liga (ehk ajal, kui võit tähendas kolme punkti) ajaloo madalaim võiduskoor. Ent tol hooajal sellest piisas!

Coruna klubi veduriteks olid hollandlasest väravatemasin Roy Makaay (22 väravat), tema vahetusmees, Portugali koondise kauane esiründaja Pauleta (9 väravat) ja brasiillastest keskväljamaestrod Djalminha (10 väravat) ja Flavio Conceicao (4 väravat), kellest viimane müüdi suvel 26 miljoni euro eest Madridi Reali.

Kui te küsite aga, kes moodustasid toona Deportivo tagala, siis väravas seisis Kameruni puurilukk Jacques Songo’o ning tema ees kvartett Manuel Pablo (Hispaania), Naybet (Maroko), Donato (Hispaania) ja Romero (Hispaania). Kõlab pungilt? Eks see veits seda oligi.

Itaalia kõrgliiga

Itaalias pandi organiseeritud vutitegevusele alus 1898. aastal ning alates sellest ajast on Saapamaa meistriks kroonitud 16 erinevat klubi. Enim tiitleid (36) on ette näidata Torino Juventusel, neile järgnevad sellest arvestuses Milano Inter ja AC Milan, võrdselt 19ga.

Veel on Itaalia tšempioniks kroonitud Genoa (9), Torino, Bologna ja Pro Vercelli (kõik 7), AS Roma ja Napoli (mõl. 3), Lazio ja Fiorentin (mõl. 2) Casale, Novese, Cagliari, Verona Hellas ja Sampodoria (1). Hiljutseim täiendus meistrite loetellu on just Sampodoria, kes liitus seltskonnaga aga nõnda ammusel ajal kui 1990/91.

Kui uuemad vutisõbrad seepeale küsivad, kas nad üldse peaksid sellest ajast kedagi teadma, siis vastus on selge jaa. Nimed nagu Gianluca Vialli ja Roberto Manchini ei tohiks küll kellelegi võõrad olla.

Esimene neist, Vialli, kes küll mullu paraku vähi tõttu siitilmast enneaegselt lahkus, lõi 90/91 liigahooajal Sampdoria eest 19 väravat ja kandis hiljem veel Juventuse ja Chelsea särki.

Manchini nime teatakse ennekõike tema hilisemate, treenerisaavutuste pärast – tüüris ta Itaalia ju 2020. aastal Euroopa meistriks ja Manchester City hooajal 2011/12 nende esimese Premier League’i tiitlini, rääkimata muudest lugematutest trofeedest – , kuid 90/91 hooajal kõmmutas ta Sampdoria eest 12 väravat.

Lisaks Viallile ja Manchinile kandsid toona Sampdoria särki ka Itaalia koondises üle 38 mängu pidanud väravavaht Gianluca Pagliuca, keskkaitsja Pietro Vierchowod ja poolkaitsja Giuseppe Dossena ning Jugoslaavia/Sloveenia koondislane Srecko Katanec. Kogu seda kremplit haldas aga teine jugo, varem Madridi Realigi Hispaania meistriks tüürinud Vujadin Boškov.

Saksamaa kõrgliiga

Kuigi me juba juhtlõigus ütlesime, et Leverkuseni Bayerist sai tänavu värskeim täiendus Saksamaa meistrite nimekirjas, oleks artikli lõpetuseks paslik ette lugeda ka kõik ülejäänud sealsed meistrid. Vastav loetelu ei alga sealjuures Bundeliga sünniga 1963. aastal, vaid ikkagi aegade algusest ehk 1903. aastast.

Saksamaa meistrid (30 erinevat): Müncheni Bayern (33 tiitlit), Nürnberg (9), Dortmundi Borussia ja Schalke 04 (mõl. 8), Hamburg (6), Stuttgart ja Mönchengladbachi Borussia (mõl. 5), Bremeni Werder, Kaiserslautern ja Köln (kõik 4), Leipzigi Lokomotive ja Fürthi Greuther (mõl. 3), Berliini Hertha, Berliini Viktoria, Dresdner ja Hannover (kõik 2), Karlsruher FV, Kieli Holstein, Müncheni 1860, Berliini Blau-Weiss 90, Karlsruher SC, Düsseldorfi Fortuna, Frankfurdi Eintracht, Wolfsburg, Freiberger, Viini Rapid, Mannheim, Esseni Rot-Weiss, Braunschweigi Eintrahct ja Leverkuseni Bayer (kõik 1).

Sellest, miks Saksamaa vutimeistrite nimekirjas on ka Viini Rapid, juba mõnes järgnevas artiklis…