Panathinaikose ootamatu jokker – Panagiotis Kalaitzakis

Mullu septembri alguses otsustas Ateena Panathinaikos ühe Kalaitzakise endale jätta ja lubada teisel lahkuda. Euroliiga veerandfinaalseeria otsustav viies mäng Tel Avivi Maccabi vastu näitas, et Kreeka klubi valis õige venna.

Eelmisel hooajal kandsid Panathinaikose särki nii Georgios kui ka Panagiotis Kalaitzakis, kellest esimene lahkus 4. septembril klubist ning NBA kogemusega ääremängija teenib praegu leiba Saksamaa meistrivõistlustel.

Tema kaksikvend Panagiotis jäi Panathinaikosesse. 25-aastane pallur on küll sel hooajal käinud Euroliigas keskmiselt väljakul vaid viieks minutiks ja 51 sekundiks, aga Maccabi vastu oli just tema üheks mängumuutjaks ja Kendrick Nunni kõrval ilmselt suurim põhjus, miks Ateena sats jõudis 12 aasta järel Euroliigas nelja parema hulka.

Kreeta saare suurimast linnast Heraklionist pärit mängumees tuli kolmandal veerandajal mängu põhimängujuhi Kostas Sloukase sääremarjavigastuse tõttu, kui neljandiku lõpuni oli 1.21 ja seis 56:56. Viimase perioodi alguses tegi ta esimese 36 sekundiga kaks vaheltlõiget, lõpetas ühe neist pealtpanekuga ja mängis Lorenzo Browni vastu fantastilist kaitset.

Kui Kalaitzakis sai pingile puhkama, oli Panathinaikos läinud ette 64:58. Jah, tegemist oli kahe viske mänguga ehk vahe polnud suur, aga kreeklase ülim energia ja parketi närimine kaitses andsid initsiatiivi väga selgelt tema leivaisale.

Muide, Kalaitzakisel on kombeks Maccabi vastu särada. Tänavu jaanuaris püstitas ta põhihooajal oma Euroliiga punktirekordi, kui kostitas Iisraeli hiidu 17 silmaga.

Tavatu tee Panathinaikosesse

200 cm pikkune Kalaitzakis pole kunagi varjanud, et lapsena unistas ta Panathinaikose või nende igirivaali Olympiacose särgi kandmisest. Üldjuhul on valem lihtne: sa mängid mõne madalama tasemega Kreeka klubi eest, tõestad end, näitad talenti ning see avab vähemalt ühe hiiu ukse.

Kalaitzakis otsustas oma unistuse täitumiseks kõndida mööda teistsugust teed. Pärast 2019. aasta suvist U20 EMi, kus ta oli Kreeka koondise paremuselt viies punktitooja, otsustas noormees, et pühib kodumaa tolmu jalge alt, ehkki mõned sealsed tiimid olid tema teenetest huvitatud.

Põhjus ei seisnenud Kalaitzakise tohutus palgasoovis, vaid Kreeka klubide võimetuses anda noortele võimalust. “Ma ei tahtnud kolmandat hooaega järjest mängida 10-15 minutit,” selgitas ta end tunamullu portaalile BasketNews.

Kalaitzakis lisas, et Kreekas töötavad treenerid pole kannatlikud. Kui noormängija võtab ühe halva viske või teeb kaitses suuremat sorti vea, võetakse ta kohe pingile, sest juhendaja ei taha riskida mängu ja töökoha kaotamisega. Kui Kreekas ei vaadata palluri sõnul suurt pilti ja seda, milliseks võib mängija tulevikus areneda, siis Kalaitzakise õnneks on Euroopas selliseid riike küll.

Välismaa klubide huvi 20-aastase Kalaitzakise vastu oli leige. Ainsana tõstis käe Leedu klubi Kedainiai Nevežis, kus mängib praegu Eesti koondise radaril olev tagamees Carlos Jürgens ning kus Panagiotis jagas meeskonda oma kaksikvennaga.

Korvpalluri arengu mõttes oli tegemist ideaalse kohaga. Omanikku vahetanud Nevežis võttis kursi noormängijate paremaks tegemisele ning et Kedainiai on umbes 23 000 elanikuga väikelinn 50 km kaugusel Kaunasest, polnud seal teha suurt midagi peale treeningutel rassimise.

Kui Georgios lahkus pärast üht hooaega Nevežises Panathinaikosesse, siis Panagiotis otsustas jääda. Lõpuks ometi sai ta palju mänguaega ning teda ei saadetud platsile vaid selleks, et süstida kaitsesse energiat ja teha taktikalisi vigu. Jah, 9,2 punkti Leedu liiga mängu kohta polnud midagi imelist ning tema visketabavus oli väga nigel, aga Kalaitzakis oli puurist välja pääsenud.

Järgmisel hooajal oli Kalaitzakis märksa resultatiivsem – Leedu meistrivõistlustel kogus ta keskmiselt 13,6 silma ja 4,4 lauapalli – ja käis väljakul peaaegu pooleks tunniks mängu kohta. Kui teine Leedu klubi, tasemelt märksa etem Panevežyse Lietkabelis otsis 2021. märtsis endale uut ääremängijat, pöörati pilk just helleni poole.

Eesti korvpallisõprade jaoks on huvitav märkida, et Lietkabelis vajas lisajõudu, kuna nad ei soovinud jätkata ühe ameeriklasega, kes teenib praegu leiba meie maal. Selleks meheks oli praegune Pärnu Sadama kapten Troy Barnies.

Võrkpallurist ema ja korvpallurist isa perre sündinud Kalaitzakis ei tõusnud mõne mänguga Lietkabelise alfaisaseks, aga Panevežyse klubil oli temaga niiehknaa pikem plaan. Ja kui tiimi esindajad läksid talle enne 2021/22 hooaega lennujaama vastu, tundus, et Kalaitzakis võtab arenemisprotsessi ääretult tõsiselt.

Nimelt olid Kalaitzakised suvel väga palju rassinud Nevežises kohatud leedulasest treeneriga, kes käis mängijaid Kreekas aitamas. Panagiotis üllatas lennujaama vastu tulnuid sellega, et oli füüsiliselt palju suurem ja tugevam.

Kui pall hooajal mängu pandi, tegi Kalaitzakis oma noore profikarjääri parima hooaja. Ta viskas küll Leedu liigas keskmiselt kolm punkti vähem kui Nevežises, aga jagas rohkem resultatiivseid sööte ja tema kaugvisete tabavus oli märksa parem.

Oluline on ka tõik, et Kalaitzakis sai lõpuks mängida eurosarjas. Jah, 2017/18 hooajal õnnestus tal Thessaloniki Arise särgis saada kirja mõned mängud Meistrite liigas, kuid ta oli puhas statist. Lietkabelises oli lugu aga vastupidine: tema keskmised numbrid EuroCup’is olid 13 punkti, 2,8 lauapalli ja sama palju tulemuslikke passe.

Tohutu palgatõus

Pärast head hooaega ja Leedu meistrivõistluste enim arenenud mängijaks nimetamist polnud ime, et  karjääriredelil ootasid Kalaitzakist sammud kõrgemale. Suvel raporteeriti, et temast huvituvad nii Panathinaikos kui ka Olympiacos.

Lõpuks langes Kalaitzakise liisk esimese kasuks. Ta sai tohutu palgatõusu – Leedu meedia kirjutas, et kui Lietkabelises teenis ta 35 000 eurot aastas, siis Panathinaikoses 280 000 – ning veidi teenis tema pealt ka endine leivaisa. Kuna mängijal oli Lietkabelisega kehtiv leping, pidi Kreeka hiid ta kontrahti 25 kuni 30 000 euro eest välja ostma.

Muide, Panathinaikos kompis Kalaitzakist juba hooaja sees, aga mängija ei tahtnud Leedust lahkuda, kuna talle meeldis seal väga ning ta oli oma rolli, meeskonnakaaslaste ja treeneritega ääretult rahul. “Lietkabelisse jäämine oli minu jaoks parim valik,” ütles ta pärast hooaega Eurohoopsile.

Kalaitzakis kostis, et on järgmise sammu astumiseks valmis. Noh, ega ta polegi viimasel kahel hooajal olnud Kreeka meistrivõistlustel Panathinaikose pinginühkija, aga Euroliigas on nii läinud küll.

Samas oli Maccabi seeria viies kohtumine suurepäraseks näiteks, et mõnikord võivad mängu kallutada mehed, kellelt ei oskaks seda kuidagi oodata. Ning et mängu muutmiseks pole vaja visata palju punkte, vaid olla kaitses nagu hagijas.

Arvestades, et mai viimasel nädalavahetusel toimuval Euroliiga finaalturniiril on skoorid ilmselt madalad ja kaitse olulisem kui kunagi varem, võib Kalaitzakis ka Berliinis saada väga olulise rolli. Ja kui ka ei saa, siis vähemalt tõestas ta teisipäeva õhtul taas, et on Euroliiga tasemeks valmis.