Seitse seika, mis viisid jalgpalliajaloo suurima kaotuseni

2001. aasta 11. aprill on kuupäev, mis on – vähemalt hetkeseisuga – raiutud tugevalt jalgpalliajalukku. Sest just siis läksid vutiplatsil omavahel vastamisi Austraalia ja Ameerika Samoa ning 90 minutit hiljem vaatas tabloolt vastu seis 31:0.

Selles artiklis räägime põhjalikumalt lahti, mis kõik pidi juhtuma ja kokku langema, et säärane, kõikide pakkide vanaema, nagu jalgpalliajakirjanik Ott Järvela tabavalt on öelnud, sündis.

Esimese vajaliku pusletüki purustava vutiskoori jaoks asetas Okeaania jalgpalliliit (OFC), kes otsustas 2002. aasta MM-valiksarjaks seniseid reegleid ümber mängida.

Kui varem evisid piirkonna neli suurt – Austraalia, Uus-Meremaa, Fidži ja Tahiti – avaringist vabastust ning seal jagasid omavahel maid nõrgemad – 1998. aasta MMi puhul Papua Uus-Guinea, Solomoni saared, Vanuatu, Tonga, (Lääne-)Samoa ja Cooki saared – siis 2002. aastaks otsustas OFC, et kõik koondised alustavad samalt pulgalt.

Esmalt häbistati Tongat

Nõnda tekitati kaks viieliikmelist valikgruppi, kus väikseid saareriike ootas paratamatult ees nüpeldamine. Eriti neid, kes fortuuna tahtel loositi kokku Austraaliaga.

Sest kui Okeaania kauastest valitsejatest kängurumaa vutimehed valiksarja esimeses kohtumises väljakule astusid, näitasid nad kohe, et nalja nad ei mõista. Tonga tambiti maa alla 22:0 ning nõnda purustati senine koondisejalgpalli maailmarekord, mis pärines 2000. aastast kui Kuveit oli 20:0 üle Bhutanist.

Kaks päeva hiljem ootas austraallasi ees duell Ameerika Samoaga, kelle jaoks – ja see on nüüd teine oluline pusletükk – oli see üldse ajaloo esimene MM-valiksari. Sest kuigi oma ajaloo esimese vutilahingu pidasid nad juba 1983. aastal – sõprusmäng (Lääne-)Samoaga, mis 1:3 kaotati – siis FIFA rahvusvahelise tunnustuse pälvisid nad alles 1998. aastal.

Passid ja koolieksamid

Kolmas vägagi oluline pusletükk peitus tõsiasjas, et passiprobleemide tõttu sai algsest 20-mehelisest nimekirjast Austraalias toimunud kohtumisele sõita vaid väravavaht Nicky Salapu.

Neljas vägagi oluline pusletükk oli, et Ameerika Samoa järelkasv ehk U20 koondis oli samal ajal ametis keskkooli lõpueksamitega, mistõttu polnud peatreener Tony Langkildel võimalik ka neid appi kutsuda.

Sellest tulenevalt jooksid 11. aprillil väljakule veelgi nooremad, keskmiselt 18-aastased jalgpallurihakatised, kellest kolm tükki olid sealjuures kõigest 15-aastased. Võib vist öelda, et viies oluline pusletükk…

Sisuliselt profid vs. koolilapsed

Kes otsib pealkirjas lubatud kuuendat ja seitsmendat nüansikildu, siis kuigi Austraalia rivistusest võis toona leida mitmeid kodumaal mänginud vutimehi, oli nende seas ka Šotimaa ja Belgia kõrgliiga ning Inglismaa ja Saksamaa esiliigas pallivaid mehi.

Versus siis Ameerika Samoa koolijunsud, kellest osa polnud peatreener Langkilde sõnul kunagi varem isegi 90-minutilist vutimatši kogenud.

Nende seitsme asja tulem oligi lõpuks jalgpalliajaloo suurim pakk ehk 31:0.

Kui tahta idasamoalaste – jah, Eesti Keele Instituut käsib sealseid inimesi just niimoodi kutsuda – osas midagi tunnustavat öelda, siis kohtumise alguses pidasid nad kenasti survele vastu, avati mänguskoor ju alles 10. minutil…

Arusaadavalt pälvis säärane pakk üle maailma palju kajastust. Ja kriitikat. Ka Austraalia koondise toonane loots Frank Farina kritiseeris kasutusel olnud süsteemi ning õnneks võttis FIFA seda kuulda.

Edaspidi on Okeaanias taas kasutatud astmelist võistlussüsteemi, kus nõrgemad selgitavad esmalt omakeskis parima(d), kes saab õiguse osaleda põhivaliksarjas.

Austraalia avas teistele ukse

Meeletuid tasemevahesid aitas ühtlustada ka Austraalia otsus siirduda 2006. aasta MMi järel Aasia alaliidu alla.

Seejärel tõusis Okeaania valitsejaks Uus-Meremaa, kel õnnestus seeläbi kvalifitseeruda ka 2010. aasta MMile – kus ei kaotatud sealjuures ainsa koondisena ühtegi mängu! – kuid mingist meeletust ülevõimust nende puhul siiski rääkida ei saa.

Näiteks 2012. aasta Okeaania meistrivõistlustel jäi Uus-Meremaa poolfinaalis 0:2 alla Uus-Kaledooniale ning sealseks tšempioniks krooniti siis hoopiski Tahiti, kel õnnestus seeläbi mängida ka 2013. aasta maailmajagude karikaturniiril (Confederations Cup).

Seal, tõsi, kaotati küll kõik kolm mängu – Nigeeriale 1:6, Hispaaniale 0:10 ja Uruguayle 0:8 – kuid võideti jällegi miljonite vutifännide südamed.

Antikangelane ja kangelane

Naastes meie loo antikangelase ehk Ameerika Samoa koondise juurde, siis pärast 0:31 kolakat on sealne vutivärk küll veidi paranenud – esimene ametlik võit teeniti 2011 novembris, kui valiksarjas alistati 2:1 Tonga, 2018. aasta valiksarjas teeniti sealjuures lausa kaks võitu järjest: Tonga (2:1) ja Cooki saared (2:0) –, kuid mingist suuremast edust siiski rääkida ei saa.

Ega ilmselt saagi kunagi rääkida, sest Vaikse ookeani üüratud vahemaad muudavad igasuguse asjaajamise, sh vutiasja, ääretult keeruliseks ja kulukaks. Ja nagu me siin Eestigi näitel oleme kogenud, siis põlve otsas pusides jalgpallimaailmas kaugele ei jõua.

Ent kuna ühe õnnetus olla ikka teise õnn, siis kõnealuse 31:0 võiduga mängis end ajalooannaalidesse ka austraallane Archie Thompson, kes lõi kohtumises maailmarekordilised 13 väravat.

Kuigi see on tema uhkeim saavutus, polnud tegemist mingi suvalise ründajaga. Parimal hooajal Belgia kõrgliigas kõmmutas Thompson 29 mänguga 14 väravat, mille pealt teenis ka ülemineku PSV Eindhovenisse. Seal jäi läbilöök aga saavutamata ning ta naasis kodumaale, kus aitas Melbourne Victory kolmel korral riigi meistriks.

Loe ka: Ainus vutivaba riik karjub nüüd jalgpalli abil appi (https://olybet.tv/et/ainus-vutivaba-riik-karjub-nuud-jalgpalli-abil-appi/)