Kui väravavahid skoorivad: 131 väravat virutanud brasiillasest maailmameister

Väravate löömine on jalgpallis tõeline kunst, mida kõige paremini oskavad mõistagi ründajad. Ent maailmas leidub ka poolkaitsjaid ja kaitsjaid, kes on selles äraütlemata mihklid – neist viimaseid oleme teile Olybet.TVs ka juba tutvustanud.

Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et tabloole sattub ka väravavahi nimi ning seda teps mitte omaväravaga seoses. Neid erakordseid puurilukke me teile järjekordse kümneosalise sarja raames tutvustamegi.

1. koht – Rogério Ceni 131 väravat

Rogério Ceni oli mitmes mõttes eriline jalgpallur. Ajal, mil vutimaailmas toimuvat dikteerib aina enam raha, oli brasiillane näide millestki, mida krõbiseva eest ei osta. Ta oli truu! Sama ustav nagu Ryan Giggs, Francesco Totti või Jamie Carragher, kes karjääri jooksul samamoodi ainult ühe klubi särki kandsid.

Ceni jaoks oli truuduse allikaks São Paulo, kelle ridades ta 1990. aastal alustas ja siis veerandsada aastat hiljem lõpetas. Kokku esindas ta klubi selle aja jooksul 1238 kohtumises, tehes nõnda silmad ette ka sambamaa kuningale Peléle.

Ent veelgi haruldasemaks muudab Ceni loo mõistagi tõsiasi, et oma 1238 kohtumise jooksul lõi väravavaht ka 131 väravat: 61 karistuslöökidest, 69 penaltitest ja ühe lahtisest mängust. Kuid tegelikult võinuks Ceni imeline teekond lõppeda ammu enne, kui see algas…

Isa suunas postide vahele

Kui Ceni ema jäi lapseootele, ütlesid arstid talle, et tegemist on väga suure riskiga rasedusega ning turvalisem oleks teha abort. Pärast abikaasaga nõu pidamist otsustati siiski laps ilmale tuua ja nõnda sündiski 1973. aasta 22. jaanuaril Lõuna-Brasiilias asuvas Parana osariigis väike Rogério.

Veel lasteaiaealisena – rõhk vanusel, sest ega lasteaedu toona vaeses Brasiilias eriti polnud – kolis perekond Mato Grosso osariigis asuvasse Sinopi linna ja seal omandas Ceni vuti põhitõed. Esimeseks õpetajaks polnud aga treener, vaid isa Eurides, kes oli ise nooruses tegutsenud väravavahina.

Just sealt sai väike Rogério külge puurivahi geeni, kuid noorteklassides tegutses ta paiguti ka äärekaitsjana. Lõpuks jäi aga isa tahtmine peale ja Ceni astus Sinop FC nootretrennides püsivalt postide vahele.

1989. aastal, kui Rogério oli 16, uuris Sinopi treener papa Cenilt, kas tolle poeg võiks tulla esindusvõistkonna kolmandaks väravavahiks. Isa lükkas selle pakkmise kardinaalselt tagasi. „Ta töötas sel hetkel pangas, kuid meistrivõistlused kestsid neli kuud. Nad tahtsid, et ta jätaks töökoha sinnapaika, kuid ma ei saanud sellega nõustuda, sest kui neli kuud saab läbi, mida ta siis teeb?“

Tegemist oli tõepoolest praktilise otsusega, sest Brasiilia on täis sääraseid jalgpallurihakatisi, kes läksid muu elu sinnapaika jättes proovima, kuid põrusid, misjärel leidsid ennast hariduse ja töökohata kusagilt rentslist. Kui rääkida tõepoolest ilustamata ja ausalt.

Saatus andis võimaluse

Ent saatus tahtis Ceni puhul teisiti. 1990. aastal toimusid Brasiilia pangas ümberkorraldused, mille tulemusena teismeline Rogério koondati. Ja kui Sinopi peatreener selle uudise valguses taas uurima tuli, ei jäänud perepeal muud üle, kui pakkumisega nõus olla.

Sinopis veetis Ceni hooaja esimese poole pingile naelutatuna – ta ei kuulunud mängupäevadel isegi koosseisu. Kuid kui võistkonna esikipper Marilia vigastada sai, ülendati Ceni pingile. Ja kohe esimeses kohtumises, kui ta vahetusmees oli, sai vigastada ka algkoosseisu ülendatud puurivaht.

Nõnda vaadatigi 17-aastase Ceni poole, kel tuli poole mängu pealt kindad kätte tõmmata. Noor väravavaht astus püünele ja tegi imelise mängu ning sellest kolmveerandtunnist piisaski, et tõusta Sinopi pingisügavustest nende esikindaks.

Kes arvab, et see kõik kõlab liiga muinasjutuliselt, siis… oma esimeses algkoosseisu mängus tõrjus Ceni veel viimastel minutitel penalti, aidates Sinopi nõnda võiduni. Ja nii kümmekond vooru hiljem tõsteti üheskoos pea kohale Mato Grosso osariigi meistritiitel.

Aastaid ootamist São Paulos

Ent siis jõudis kätte aeg, mida papa Ceni oli kartnud. Meistrivõistlused said läbi ja ühes sellega ka Ceni leping. Sinop oli mõistagi huvitatud tema jätkamisest, kuid seda alles kaheksa kuu pärast, kui uus hooaeg pihta hakkab. Ent vahepealne aeg oli vaja ka elada…

Papa Cenil õnnestus Sinopi juhtinimeste kaudu ühendust võtta São Pauloga, kelle juurde Rogério katsetele sokutati. Seal veetis väravavaht kõigest paar päeva, kuniks o Tricolor talle lepingu nina alla virutas. Ehk 1990. aasta lõpus saigi Cenist São Paulo klubi mängija.

Esimesed neli aastat veetis Ceni seal otsekui internaadis: kuna tal polnud võimalik elamise eest maksta, ööbis ta klubi staadioni ruumides. „Olin seal uskumatult õnnelik,“ on puurivaht spartalike tingimusi aga meenutanud.

„Ma ärkasin kell viis hommikul, et koristusbrigaadilt küüti saada ja treeningväljakule sõita. Kohale jõudsin kell kuus, misjärel istusin diivanil ja ootasin, kuni kell 8.30 sai. Siis algas treening. Ühel hetkel soovitas [peatreener] Telê Santanta mul aga hakata lisatrenni tegema, mistõttu hakkasin üksinda juba kaheksast rassima.“

Traagiline autoõnnetus

Tagantjärele on Ceni mõistnud, et see lisatöö tuli talle kasuks, kuid tol hetkel see nõnda ei tundunud. Nimelt oli ta sel hetkel jätkuvalt kaugel São Paulo esindusvõistkonnast, sest isegi U20 satsis oli ta aasta noorema rivaali Alexandre järel kindel teine number. Ent 1992. aastal muutus kõik.

Nimelt hukkus Alexandre siis autoõnnetuses. Traagiline sündmus avas meie loo peakangelasele küll U20 tiimis ukse, kuid Ceni ise on hiljem tunnistanud, et Alexandre oli temast andekam väravavaht ning kui seda õnnetust poleks juhtunud, võinuks ka tema karjäär sootuks teistsuguseks kujuneda.

Sama hooaja lõppedes sai Cenist ka São Paulo esindustiimi kolmas väravavaht ning tal õnnestus kaasa reisida ja näha, kuidas klubi Lõuna-Ameerika meistriks krooniti ja Intercontinental Cup’i raames FC Barcelonat ja AC Milani nüpeldas.

Ent seejärel hakkasid klubis asjad allamäge minema. Vahemikus 1994-96 taandus São Paulo Brasiilia liiga keskmikuks ning sealsed mängijad hakkasid võistkonnast ära kibelema. Nõnda avanes 1997. aastal viimaks uks Cenile: ta ülendati tiimi esikipriks ja ta kaitses klubi väravat 70 kohtumises. Hooaeg tervikuna läks küll jätkuvalt sinnasamusesse, kuid see ei lugenud: Cenil oli jalg ukse vahel.

Utsitaja nimega Muricy Ramalho

Ceni jalast rääkides, siis samal hooajal demonstreeris ta treeningutel kamraadidele, mida päriselt teha oskab, kui nendega nalja pärast võidu karistuslööke virutas.

Kui Muricy Ramalho aasta hiljem São Paulo peatreeneriks sai, oli ta puurivahi löögioskusest lummatud ning ta käskis Cenil seda eraldi treenima hakata. Kuus kuud ja ca 15 000 harjutuskorda hiljem saigi Cenist São Paulo karistuslöökide spetsialist.

No ja edasi juhtus see, mida me juba teame: Ceni lõi järgneva 18 hooajaga kokku 131 väravat. Tema 60 karistuslöögitabamust saab nautida allolevas videos (üks on puudu).

2005. aastal võinuks Cenist saada Jose Luis Chilaverti kõrval teine väravavaht ajaloos, kes maha saanud kübaratrikiga. Copa Libertadorese kohtumises Tigresiga virutas ta vastaste võrku kaks karistuslööki, kuid lisaminutitel teenitud penalti saatis ta paraku põiklatti.

Seesama aasta oligi Ceni karjääri resultatiivseim, kui ta sahistas kõikide sarjade peale väravavõrku 21 korda. Tema tabamuste abil õnnestus São Paulol võita siis nii Paulista osariigi meistrivõistlused, Copa Libertadores (ehk Lõuna-Ameerika Meistrite liiga) kui ka klubide MM.

Seal, muide, tegi samuti Ceni skoori, kui realiseeris poolfinaalis Saudi-Araabia klubi Al-Ittihadi vastu penalti. Finaalis Liverpooli vastu puurivahil paraku võimalust ei tekkinud, kuid oma tõrjetega hoidis ta inglased siiski kuival, teenides ka mängu parima auhinna.

Seda, et Ceni oli paganama hea väravavaht, illustreerib ka tõsiasi, et tema auhinnakapist võib leida kuus Brasiilia liiga parima väravavahi tiitlit. 2008. aastal pärjati teda ka bola de Ouro’ga ehk kogu liiga parima mängija tiitliga.

Koondisega läks nii ja naa

Arvestades, et ta oli nõnda hea, tundub imelik, et Brasiilia koondist esindas puurivaht kõigest 16 korda. Seal mängisid rolli aga tema suhted peatreeneritega, mis polnud kõige soojemad. Oli ju Ceni näol tegemist mehega, kas hindas üle kõige truudust – miks muidu veetis ta 25 aastat ühes klubis. Kuid kui juhendajad järjest oma sõnu sõid ja talle võimalusi ei andnud, otsustas ta häält teha.

1997. aasta konföderatsioonide karikaturniiri ajal kritiseeris ta näiteks avalikult peatreener Mário Zagallot, kui too ei karistanud mängijaid, kes nalja viluks paaril tiimikaaslasel juuksed maha ajasid. Arusaadavalt ärritas see juhendajat ning 98. aasta MMile sõitnud koondisesse Cenil enam asja polnud.

2002. aastal oli Ceni küll koondises, kuid toonane peatreener Luis Felipe Scolari eelistas Marcost. Arvestades, et Brasiilia tuli toona ka maailmameistriks, on seda otsust rumal kritiseerida. Nõnda leidis 2005. aastal ka Ceni. „Milleks neile mind vaja, kuid nad võitsid isegi ilma minuta MMi. See [vähene koondisemängude arv] pole ülemäära suur asi,“ sõnas väravavaht, kel MM-kuld siiski kaminasimsil olemas.

2006. aastal MMil oli Ceni siiski taas kohal, kuid sedapuhku Dida varumehena. Ometi anti talle alagrupi viimases kohtumises Jaapaniga võimalus, kui 82. minutil 4:1 eduseisus sisse vahetati. Fännide kurvastuseks Brasiilia järele jäänud aja jooksul aga karistuslööki ei teeninud, mistap MM-finaalturniiridel ükski väravavaht jätkuvalt skoorinud pole.

Kui väravavahid skoorivad seeria:

• 2. koht – Bulldogiks kutsutud karistuslöökide maestro
• 3. koht – Ründajana alustanud kollkipper, kes säras eredalt ka postide vahel
• 4. koht – Puurivaht, kes eelistas värava löömist imelisele tõrjele
• 5. koht – väravad, mis jäid show, narkosidemete ja skorpionitõrje varju
• 6. koht – Ajaloo resultatiivseim eurooplane tuleb Bulgaariast
• 7. koht – Keeldude kiuste salaja treeninud karistuslöökide spetsialist
• 8. koht – Prohvert, kes sai kuulsaks võõral maal
• 9. koht – Euroopa tippliigade viimane penaltimaestro
• 10. koht – Ründajana alustanud puurivaht, kes tuli kuuekordseks kodumaa meistriks

P.S. Kui sind huvitab meie „Kui kaitsjad skoorivad“ seeria, siis nende lugudega saab tutvuda siin:

• 10. koht – 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki
• 9. koht – Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos
• 8. koht – Sakslaste õlitatud mutter nimega Paul
• 7. koht – Aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud
• 6. koht – Inglismaal sündinud penaltimaestro, kes esindas hoopiski Šotimaad
• 5. koht – Mees, keda enamik vihkab, kuid omad armastavad
• 4. koht – Prantsusmaa koondise tugitala, kes alustas karjääri Kostjana
• 3. koht – Reali ja Hispaania koondise tõeline legend
• 2. koht – Argentina kangelane, kes pööras Maradonaga tülli
• 1. koht – Barcelona ja Hollandi legend, kes teeb silmad ette isegi ründajatele