Kui väravavahid skoorivad: keeldude kiuste salaja treeninud karistuslöökide spetsialist

Väravate löömine on jalgpallis tõeline kunst, mida kõige paremini oskavad mõistagi ründajad. Ent maailmas leidub ka poolkaitsjaid ja kaitsjaid, kes on selles äraütlemata mihklid – neist viimaseid oleme teile Olybet.TVs ka juba tutvustanud.

Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et tabloole sattub ka väravavahi nimi ning seda teps mitte omaväravaga seoses. Neid erakordseid puurilukke me teile nüüd järjekordse kümneosalise sarja raames tutvustama hakkamegi.

7. koht – Márcio (41 väravat)

Márcio Luiz Silva Lopes Santos Souza või lihtsalt Márcio, nagu teda Brasiilias tuntakse, alustas oma vutiteed koduosariigi Sergipe pealinnast, Atlandi ookeani ääres asuvast 665 000 elanikuga Aracajust.

Sambamaa väikseim osariik – mis on 21 910 km2-ga siiski poole Eesti suurune – jäi talle aga kärmelt kitsaks ning teismeeas jäi ta silma naaberosariigis tegutsenud kahekordsele riigi meistrile, toona esiliigas mänginud Bahia Esporte Clubile.

Nõnda algaski Márcio profikarjäär Bahias, kuid seda mitte ainult väravavahi, vaid ka karistuslöökide võtjana.

Vaatas Ceni ja Chilaverti poole

„Kõik sai alguse noorteklassidest, kui mängisin veel Bahias,“ on Márcio meenutanud ning toonud oluliste eeskujudena välja kaasmaalase Rogerio Ceni ja paraguaylase Jose Luis Chilaverti. „Nemad olid need, kes avasid uksed, mitte ainult minule, vaid ka teistele väravavahtidele karistuslöökide löömiseks.“

„Nendest tulenevalt ma noorena karistuslööke oma lõbuks treenisingi, aga kui muutusin profiks, siis võimaldas [toonane treener] Vadão mul standardite võtmist jätkata,“ on ta öelnud.

Siinkohal on paslik toonitada, et seda kõike tegi Márcio siiski treeningutel, mitte mängudes, sest väljakule ta Bahias liiga palju ei pääsenud. Nimelt täitis seal toona esikinda rolli Emerson, kes oli erakordselt stabiilne.

Márcio ainsad võimalused tekkisidki, kui vanem kolleeg oli vigastatud. Nõnda sai ta nelja hooaja peale vöö vahele 42 kohtumist, mida oli noorele kollkiprile selgelt vähe. Seetõttu hakkas ta vaikselt mujale vaatama.

2006. aastal otsustas Márcio edasi liikuda Fortaleza-CEsse – lüke, mis ei osutunud ülemäära edukaks. Seal sai ta hooaja peale kirja kõigest kaks mängu, mistõttu tuli taas klubiotsingutele minna. Nõnda jõudis Márcio otsapidi Atletico Goianiensesse, kus – ja siin ruttame me nüüd väga paljudest asjadest ette – legendiks sai.

Jonn ja kannatlikkus tasus ära

Saatuse tahtel aitas Márcio kohe esimesel hooajal lõpetada klubil 19-aastase tiitlipõua, aidates nad Goiase osariigi meistriks. Tõsi, meie loo nimikangelase panus sellesse kuldmedalisse ülemäära suur polnud, sest lõviosa aastast veetis ta pingil: platsil käis ta kõigest viies kohtumises. Ent nendes tõi ta kolm võidupunkti alati koju!

Ka teisel Atleticos veedetud hooaja tuli Márciol piirduda varukinda rolliga – saagiks kuus mängu – kuid nende jooksul õnnestus tal sealsetele fännidele esmakordselt demonstreerida oma varjatud annet: karistuslöögi oskust!

Nimelt anti talle kohtumises Vila Novaga üksainumas võimalus ja Márcio ei vedanud treenereid alt, keerutades palli (küll väikese õnne kaasabil, nagu ta ise on öelnud) võrku! Publik ja tiimikaaslased rõkkasid ning vundament legendistaatuseks oligi laotud.

Márcio väravad:

„Mind oli ju Bahias julgustatud seda, standardite teed jätkama ja kui ma Atleticosse jõudsin, siis jätkasin lihtsalt harjutamist. Kuniks hakkasin ka väravaid lööma!“ on Márcio meenutanud ja möönnud, et tegelikult üritati Fortalezas teda sellelt teelt ka kõrvale juhtida.

„Sealne peatreener ei lubanud mul tegelikult karistuslööke treenida, kuid ega ma teda kuulda võtnud ja jätkasin lihtsalt salaja. See, et ta ei andnud mulle väljakul võimalusi, seda ma austasin, aga trennikeeld – ei!“

Tõus esi- ja meistriliigasse

2008. aasta polnud Márcio jaoks märgiline aga ainult esimese värava näol. Siis võitsid nad Atleticoga ka Brasiilia tugevuselt kolmanda liiga (Serie C) ning tõusid esiliigasse, kus meie loo nimikangelane ka esiväravavahiks tõusis.

2009. aastal mängisid Márcio ja Atletico seega Serie B-s ning tegid seda erakordselt hästi. Hooaeg lõpetati neljandana, mis tähendas, et 24-aastase vaheaja järel tõusis klubi riigi kõrgliigasse!

Márcio panus sellesse? 37 mängu, lugematu hulk tõrjeid ja 3 väravat!

Riigi kõrgliigas Atleticol väikese eelarvega klubina midagi suurt korda saata ei õnnestunud, kuigi… Mõningas mõttes võib suureks kordaminekuks pidada ainuüksi nende sinna püsima jäämist, sest kui Márciolt pärast karjääri lõppu uuriti, mis on tema mälestusväärseim hetk.

„Nii imelik kui seda ka öelda pole, siis 2010. aastal riigi kõrgliigasse püsima jäämine on see, mis on mind vutiteel enim saatma jäänud,“ kõlas ta vastus.

Käis läbi kolm rivaali

Aasta hiljem ehk 2011. aastal pudeneti Atleticoga siiski kõrgliigast alla, kuid väikest lohutust pakkus selle kõrval Goiase osariigi meistritiitel.

Seejärel jätkati juba tuttavat olelusvõitlust Serie B-s, mille sekka mahtus näiteks 2014. aasta osariigi meistritiitel, kuniks 2016. aastal taas meistriliigasse tõusti!

Ent teist korda Márcio Atleticoga enam kõrgliigasse ei läinud, sest pärast kümmet klubis oldud aastat ja 500+ kohtumist liikus ta edasi Goias EC juurde.

Sealgi jätkas ta endale omaselt: esikindana, väravaid lüües ja osariigi meistriks tulles. Karjäärile pani Márcio punkti aga kolmanda Goiase osariigi suure, EC Goiania juures.

Sattus vahel penaltitel segadusse

Karjäär ette vuristatud, laseme taas kõneleda praegu agendina tegutseval Márciol. Esmalt sellest, kuidas ta hoolimata 25st karjääri jooksul realiseeritud penaltist aeg-ajalt 11-meetri karistuslööke võtma minnes segadusse sattus.

„Nii naljakalt kui see ka ei kõla, siis penaltite ajal olin tihti segaduses, sest hakkasin peas mõtlema: „okei, väravavaht mõtleb ju niimoodi“. Mõelda aga löömishetkel selliseid mõtteid… tegelikult tulnuks mul mõelda kui väljakumängija, kuid vahel oli keeruline ennast ümber lülitada,“ tunnistas Márcio, et on korra isegi löömisõiguse nõnda semule üle andnud.

Karistuslöökide puhul lugesid kordused

Mis puudutab karistuslööke, mida Márcio realiseeris karjääri jooksul tüki 18, siis seal oli tema edu naelaks suur tahe ja meeletud kordused.

„Usun, et mitte ükski treener ei utsitakski ise väravavahti karistuslööke lööma, sest nõnda paned sa meeskonna alati väikese riski ette. Löömissoov peab tulema ikkagi väravavahilt endilt: tema peab üles näitama initsiatiivi, pärast mida saavad head juhendajad juhendada.

Karjääri algusaastatel tegin ma ca 100 lööki päevas, kuid mida aeg edasi, seda väiksemaks korduste arv läks. Kuigi üks põhjus selles oli, et ma läksin ise paremaks, siis peamine seisnes ikkagi selles, et see lihtsalt väsitas. Kui sa kogu aeg ühte ja sama liigutust teed, see väsitab ja võib põhjustada ka vigastusi,“ on ta öelnud.

Duell iidoli Rogerio Ceniga

Ja kõige viimasena laseme Márciol rääkida vastasseisust iidoli, ajaloo resultatiivseima väravavahi Rogerio Ceniga (kellest me samuti ühel hetkel kirjutame).

Nimelt kohtusid Márcio ja Ceni omavahel ka Brasiilia kõrgliigas ning nimekam väravavaht tegi meie praeguse loo nimikangelase vastu ka skoori. „See juhtus 2010. aastal Brasiilia meistrivõistlustel ja mõistagi penaltist. Kohtumine lõppes 1:1 viigiga,“ on Márcio meenutanud.

Tegelikult oli ta ka ise lähedal, et Ceni vastu skoori teha, kuid saatus tahtis lihtsalt teisiti. „Järgmises omavahelises kohtumises sain vigastada, mistõttu vahetati mind välja. Kaks minutit hiljem teenisime aga penalti. See olnuks minu võimalus, aga mis teha… võib öelda, et Rogeriol lihtsalt vedas,“ lõpetab Márcio naeru saatel.

***

Kui väravavahid skoorivad seeria:

• 8. koht – Prohvert, kes sai kuulsaks võõral maal
• 9. koht – Euroopa tippliigade viimane penaltimaestro
• 10. koht – Ründajana alustanud puurivaht, kes tuli kuuekordseks kodumaa meistriks

***

P.S. Kui sind huvitab meie „Kui kaitsjad skoorivad“ seeria, siis nende lugudega saab tutvuda siin:

• 10. koht – 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki
• 9. koht – Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos
• 8. koht – Sakslaste õlitatud mutter nimega Paul
• 7. koht – Aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud
• 6. koht – Inglismaal sündinud penaltimaestro, kes esindas hoopiski Šotimaad
• 5. koht – Mees, keda enamik vihkab, kuid omad armastavad
• 4. koht – Prantsusmaa koondise tugitala, kes alustas karjääri Kostjana
• 3. koht – Reali ja Hispaania koondise tõeline legend
• 2. koht – Argentina kangelane, kes pööras Maradonaga tülli
• 1. koht – Barcelona ja Hollandi legend, kes teeb silmad ette isegi ründajatele