Kui väravavahid skoorivad: ajaloo resultatiivseim eurooplane tuleb Bulgaariast

Väravate löömine on jalgpallis tõeline kunst, mida kõige paremini oskavad mõistagi ründajad. Ent maailmas leidub ka poolkaitsjaid ja kaitsjaid, kes on selles äraütlemata mihklid – neist viimaseid oleme teile Olybet.TVs ka juba tutvustanud.

Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et tabloole sattub ka väravavahi nimi ning seda teps mitte omaväravaga seoses. Neid erakordseid puurilukke me teile nüüd järjekordse kümneosalise sarja raames tutvustama hakkamegi.

6. koht – Dimitar Ivankov (42 väravat)

1975. aasta 30. oktoobril Bulgaaria pealinnas Sofias ilmavalgust näinud Dimitar Ivankovi esimene spordiarmastus polnud mitte jalg- vaid käsipall. Sealgi tegutses ta aga väravavahina ning Levski spordiklubi treenerid olid need, kes noorsandi hüppe- ja sukeldumisoskusi nähes tegid talle ühel hetkel ettepaneku ala vahetada: jalgpallis tulevat tema tugevused lihtsalt paremini esile.

Nõnda Ivankov vutitrenni sattuski, kuid mingi eriline täht ta noorteklassides polnud, täites pigem varuväravavahi rolli.

Tegelikult sündis ka tema täiskasvanute debüüt praktiliselt ei kusagilt. 1996. aastal, kui Ivankov oli juba 21-aastane, oli ta Levski klubi kolmas väravavaht. Ühel hetkel said hierarhias tema ees olnud Plamen Nikolov ja Krasimir Kolev saatuse tahtel aga samaaegselt vigastada ning meie loo nimikangelasel tuli minna postide vahele.

Kõik algas euromängust

Siinkohal tasub aga rõhutada, et tegemist polnud koduliiga kohtumisega, vaid euromänguga: Levski kohtus UEFA Karikavõitjate karikasarja teises eelringis Ljubljana NK Olimpijaga.

Sloveenias toimunud avamäng lõppes Olimpija 1:0 võiduga, kuid kaks nädalat hiljem Bulgaarias peetud mängus õnnestus Ivankovil enda puur puhtana hoida. Vähe sellest, Ilian Simeonovi tabamus tõi Levskile 1:0 võidu, mis tähendas, et edasisaaja otsustati penaltiseerias.

Seal tõrjus Ivankov küll ühe penalti, kuid sellest ei piisanud: Olimpija pääses 4:3 tulemusega järgmisesse ringi. Ent kollkipper oli järgmisi hooaegu silmas pidades endast märgi maha pannud.

Naljast sai reaalsus

Nõnda tõusiski Ivankov aegamisi Levski klubi esikipriks. Ent mitte ainult, sest kui võistkond 1998. aasta 1. aprillil Bulgaaria kõrgliiga mängus Veliko Tarnovo Etari vastu penalti teenis, usaldati ka selle löömisõigus väravavahile.

Nõnda algaski meie loo nimikangelase penaltilöömise karjäär, mille käigus realiseeris ta kokku 42 penaltit. Mõistagi on Ivankovilt korduvalt küsitud, kuidas temast ikkagi 11-meetri karistuslöökide spetsialist sai.

„Ma lihtsalt jäin pärast harjutuskordi alati pikemaks trenni, et penalteid harjutada. Esialgu arvasid mu tiimikaaslased ja treenerid, et ma tegin lihtsalt mingit lolli nalja, kuid pärast paari kuud, kui nad nägid, kui suure pühendumusega ma seda tegin, hakkasid kõik mind tõsiselt võtma,“ on bulgaarlane öelnud.

Võttis juhi rolli

„Minust sai Levskis penaltite eest vastutav isik, kuna olin võimeline oma pead ja närve külmana hoidma. Mäletan üht kohtumist Brøndbyga [4:1 võit], kui võtsin penalti veel peatreeneri Slavoljub Muslin loata. Pärast mängu oli ta mu otsuse peale püstivihane, kuid kõik mu tiimikaaslased olid sel hetkel lihtsalt närvis, mistõttu leidsin, et mul tuleb eeskuju näidata,“ meenutas ta.

Lisaks heale penaltilööjale oli Ivankov ka hea väravavaht ning mängis Levski sajandialguse n-ö kuldsetel aastatel, kui nad krooniti kolmel järjestikusel aastaks Bulgaaria meistriks, klubis võtmerolli. Lisaks eelpool nimetatud meistritiitlitele aitas ta klubi ka viiel puhul karikavõitjaks.

Kokku veetis Ivankov Levskis üheksa hooaega, mille jooksul tõusis ka meeskonna kapteniks. Nende väravat kaitses ta kokku 275 kohtumises. Ent 2005. aastal oli aeg edasi liikuda ning puurivaht tõmbas selga Türgi kõrgliigaklubi Kayserispori särgi, kes käis tema eest Levskile lauale 250 000 eurot.

Tõeline sangarihetk

Selleks hetkeks oli Ivankovi penaltioskus mõistagi juba teada-tuntud fakt ning uues koduklubis jätkas ta nende võtmist. Tema Kayserispori-perioodi suurimaks kordaminekuks tuleb pidada 2008. aasta Türgi karikavõistluste finaali, kui ta tõrjus pikale veninud penaltiseerias, mis lõppes tulemusega 11:10, kolm ja realiseeris kaks penaltit!

„See on kahtlemata mu karjääri tipphetk. Ma realiseerisin kohe esimese penalti ja seejärel, kuna seeria venis nii pikale, saatsin hiljem võrku ka teise penalti. Lisaks need tõrjed – see kõik oli lihtsalt imeline!“ on Ivankov meenutanud.

Selle vägiteo tuules tuli tema uksele koputama teine Türgi klubi, suurema rahakotiga Bursaspor, kes mehe endale napsas. Üleminek osutus edukaks ka Ivankovi jaoks, sest 2009/10 hooajal krooniti ta Bursasporiga Türgi meistriks. Mehe panus sellesse? 30 kohtumist (sh 14 nullimängu) ja 4 väravat!

Taandus väärikalt

Oma karjäärile pani Ivankov punkti Küprosel, kui siirdus mängima Anorthosise Famagusta ridadesse, omaaegse Levski tiimikaaslase Stanimir Stoilovi käe alla.

Edukaks see luigelaul siiski ei kujunenud, sest kui Famagusta kukkus eurosarjast välja – Põhja-Makedoonia klubile Rabotnickile kaotati kahe mängu kokkuvõttes 1:2 –, öeldi kollkipri leping kohe üles.

Mõistes vihjet, et tema aeg hakkab läbi saamas, ei hakanud Ivankov kummi venitama, vaid tõmbas pikale karjäärile joone alla. „Kõikides oma klubides, kus olen mänginud, olen alati olnud nii esiväravavaht kui ka peamine penaltilööja – las see nii ka jääb,“ lausus ta.

Võti peitus enesekindluses

Mis puudutab karjääri jooksul realiseeritud 42 penaltit, siis nende puhul kehtis Ivankovi sõnul lihtne reegel: ole enesekindel.

„Mina seda olin. Olin nii enesekindel, et võisin skoorida ka silmad kinni. See tegelikult oligi minu trikk. Kui kohtunik vilistas, paningi silmad kinni ja tegin need lahti alles siis, kui olin palli löömas. Harjutasin seda iga päev, seega teadsin täpselt, millal löögihetkeni jõuan,“ avaldas ta enda saladuse, kuidas kollkipreid mõttemängudega üle mängis.

Nõnda saigi Ivankov ennekõike tuntuks kui penaltite ülanurka raiuja. Miks? Eks ikka valusa kogemuse tõttu. „Kunagi üritasin palli keskele koksata, kuid väravavaht jäi paigale ning lihtsalt püüdis löögi. See oli nii piinlik, mistõttu muutsin lähenemist ega olegi pärast seda enam eksinud,“ selgitas ta.

Salaarmastus Inglismaalt

Lõpetuseks aga üks täiesti ebaoluline, ent siiski tore nope Ivankovi kohta: nimelt on ta tulihingeline Millwalli fänn. Miks? Sest 1990ndatel sattus ta televiisorist esimesena just nende mänge nägema! „See oli kohtumine Cardiffiga, mida Bulgaaria televisioon üle kandis,“ mäletab ta toda päeva kui eilset.

„Sealne atmosfäär, kogu see melu ja mängu intensiivsus lihtsalt haaras mind endasse. Nägin Millwalli fänne ja mõtlesin: nad on justkui hullud. Mulle meeldis see, tänu millele hakkasingi iganädalaselt nende tegemistel silma peal hoidma. Tean, et paljud mängijad unistavad näiteks Old Traffordile või Anfieldile astumisest, kuid mina annaksin kõik, et mängida kas või korra The Denil.“

See unistus Ivankovil paraku ei täitunud…

***

Kui väravavahid skoorivad seeria:

• 7. koht – Keeldude kiuste salaja treeninud karistuslöökide spetsialist
• 8. koht – Prohvert, kes sai kuulsaks võõral maal
• 9. koht – Euroopa tippliigade viimane penaltimaestro
• 10. koht – Ründajana alustanud puurivaht, kes tuli kuuekordseks kodumaa meistriks

***

P.S. Kui sind huvitab meie „Kui kaitsjad skoorivad“ seeria, siis nende lugudega saab tutvuda siin:

• 10. koht – 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki
• 9. koht – Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos
• 8. koht – Sakslaste õlitatud mutter nimega Paul
• 7. koht – Aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud
• 6. koht – Inglismaal sündinud penaltimaestro, kes esindas hoopiski Šotimaad
• 5. koht – Mees, keda enamik vihkab, kuid omad armastavad
• 4. koht – Prantsusmaa koondise tugitala, kes alustas karjääri Kostjana
• 3. koht – Reali ja Hispaania koondise tõeline legend
• 2. koht – Argentina kangelane, kes pööras Maradonaga tülli
• 1. koht – Barcelona ja Hollandi legend, kes teeb silmad ette isegi ründajatele