Kui väravavahid skoorivad: bulldogiks kutsutud karistuslöökide maestro
Väravate löömine on jalgpallis tõeline kunst, mida kõige paremini oskavad mõistagi ründajad. Ent maailmas leidub ka poolkaitsjaid ja kaitsjaid, kes on selles äraütlemata mihklid – neist viimaseid oleme teile Olybet.TVs ka juba tutvustanud.
Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et tabloole sattub ka väravavahi nimi ning seda teps mitte omaväravaga seoses. Neid erakordseid puurilukke me teile järjekordse kümneosalise sarja raames tutvustamegi.
2. koht – Jose Luis Chilavert (67 väravat)
Jalgpalliajaloo üks ikoonilisemaid väravavahti nägi 1965. aastal ilmavalgust Paraguay suuruselt kolmandas linnas Luques. Tõsi, kui praegu elab seal ligemale 300 000 inimest, siis toona oli rahvaarv kümme korda väiksem ja elutingimused kardinaalselt teistsugused.
Tegemist oli vaese väikelinnaga, kus rahanappus näpistas kõiki, ka Chilaverti perekonda – näiteks on puurivaht meenutanud, et esimesed jalanõud sai ta alles seitsmeaastaselt. Sellest tulenevalt tuli väiksel Jose Luisil ka maast madalast tööd teha.
Ülesanded polnud küll rasked, kuid siiski hädavajalikud, et toime tulla. Nõnda lüpsiski meie loo nimikangelane juba viieaastaselt lehmi ja käis saadud piima seejärel lähedalasuvas Nu Guazu alevis müümas.
Siinkohal jätame aga külma veepange all pesemised ja naabrite akna taga mustvalge televiisori kiikamised sinnapaika ja keskendume Chilaverti vutiloole, mis sai alguse … koduõuest.
Väikevenna saatus
Jalgpall oli Jose Luisi ja ta kolme venna jaoks lihtsalt mäng, meetod lõbutsemiseks. Nagu iga laps, soovis ka Chilavert mängida ründajana, kuid väikse vennana kupatati ta velide poolt hoopiski väravasse. Nõnda läkski nii, et kui Chilavert aastaid hiljem kodulinna Sportivo Luqueño trenni jõudis, tõmbas ta priitahtlikult kindad kätte. Sest ta jagas juba veidi seda värki.
Või mis veits. Tegelikult oli Chilavert päris hea, mida ilmestab ka tõsiasi, et Paraguay kõrgliigas debüteeris ta kõigest 15-aastaselt. Kolm aastat hiljem riputati talle Luqueño särgis kaela juba hõbemedal ning samal hooajal sai ta kirja ka esimesed väravad, kui realiseeris kõik neli talle usaldatud penaltit.
Seejärel liikus Chilavert edasi Guarani ridadesse, kellega krooniti riigi meistriks. Muide, ka seal sahises penaltipunktist võrk. Ent ühtlasi oli selgeks saanud, et koduliiga jääb väravavahile väikseks, mistõttu liikus Chilavert 20-aastaselt edasi Argentina suurklubisse San Lorenzosse. Ja seal avaldus tema teine talent: karistuslöögid.
Kihlvedu ja kaotus, mis motiveerisid
Standardilaeka avajaks oli serblasest treener Bora Milutinovic, kes kasutas meeskonna sisekliima üleval hoidmiseks erinevaid kihlvedusid. Ka Chilavertiga sai kõik alguse paarist pudelist Coca Colast, mis pandi vahele nalja pärast tehtud karistuslöökide võistlusel – kuna Chilavert oli ju juba hea penaltimaestro.
Duelli võitis siiski Milutinovic, kuid kehva kaotajana tuntud Chilavert ei jätnud asja sinnapaika ning lubas revanši. Nõnda asus ta usinalt harjutama, võttes pärast trenne sadu karistuslööke, et asja käppa saada.
Soovitud revanši Chilavert siiski ei saanudki, sest enne jõudis Milutinovic saada pakkumise Euroopast, Udinesest, kuhu edasi liikus. Meie õnneks jätkas aga Chilavert juba ette võetud rajal käimist.
Tõsi, järgmised San Lorenzo peatreenerid Chilaverti alternatiivoskustest nõnda vaimustuses polnud, mistõttu ta 122 kohtumisega Los Santose eest sihile ei jõudnudki. Küll oli ta tasemel oma põhioskuste ehk tõrjete poolest, mille läbi teenis 1988. aastal võimaluse ka siirduda Hispaaniasse, täpsemalt Real Zaragozasse.
Karjed: mine tagasi väravasse!
Seal veetis ta kokku kolm hooaega, kui seda päris õiget klappi tal kohapeal ei tekkinudki. Naljakas öelda, kuid Euroopa polnud tema kaasaegseks lähenemiseks veel valmis. Ühes usutluses on Chilavert meenutanud, kuidas fännid hakkasid karjuma, kui ta palli jalaga mängis ja sellega oma kastist väljas käis.
„Eks see oli lihtsalt selline ajastu, kuid väga paljud olid tõesti minu mängustiilile vastu. Kui hakkasin Zaragozas mängides palli maast tagant lahti mängima ja sellega ülespoole tõusin, hakati mu peale karjuma, et ma tagasi väravasse läheks. Mina nägin seda aga kui viisi oma tiimi aidata,“ sõnas puurilukk, kes jätkas Hispaanias ka standardite treenimist.
Selle pealt teenis ta 1989/90 hooajal lõpuks ka päris võimaluse, kui Zaragoza kohtumises Real Sociedadiga penalti teenis ja selle löömisõigus Chilavertile anti. Väravavaht realiseeriski penalti, kuid…
„Läksin penaltit lööma ja palusin ühel väljakumängijal jääda taha, n-ö väravat kaitsma. Lõin penalti sisse ja tähistasime seda keset väljakut. Seejärel hakkasin vaikselt tagasi väravasse sörkima: ma ei teinud seda ülemäära kiiresti, sest olin jätnud kaasmängija väravat katma. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et temagi oli tulnud meiega väravat tähistama. Seega mängis Sociedad kiiresti palli lahti ja saatis selle kaugelt võrku. Ütlen ausalt, mind võinuks selle peale ilmselt ära tappa, aga õnneks juhtisime sel hetkel 2:0 ja võitsime lõpuks 2:1. Aga see oli hullumeelne,“ on Chilavert meenutanud.
Puhkes õige Argentinas
Ühesõnaga, seda õiget klappi Chilavertil Zaragozas ei tekkinudki ning kui ta kolmandal hooajal pingile taandati, otsustas paraguaylane, et aeg on tagasi Lõuna-Ameerikasse siirduda. Uueks peatuspaigaks sai Argentina tippklubi Velez Sarsfield.
Seal sai Chilavert endale peatreeneriks Carlos Bianchi, kes oli valmis väravavahi kõiki tugevusi ära kasutama. Ja siis see juhtuski: Chilavert hakkas mängus lööma ka karistuslööke! Esimene neist lendas võrku 1994. aasta 2. oktoobril, kohtumises Deportivo Espanoliga.
Parasjagu käis mängu 89. minut ja seis oli 0:0, kui Velez teenis vastaste trahvikasti lähistelt karistuslöögi. Chilavert vaatas peatreenerile otsa, kes karjus küljejoone tagant: „Jose, Jose, mine lööma, kurat võtaks!“
„Kuule, Carlos, ärme võta selliseid riske praegu,“ olevat üks väljakumängija väljaande El Grafico sõnul juhendajale vastu hõiganud.
„Roberto, mina olen treener. Las paraguaylane lööb selle palli sisse. Said aru? Las ta lööb,“ vajutas Bianchi jala tugevalt maha.
Ja seda Chilavert ka tegi, olles nõnda esimene väravavaht jalgpalliajaloos, kes mõnes kõrgliigas karistuslöögist skoorinud.
Väravad ja auhinnad
Järgnevatel aastatel teenis Chilavert aina rohkem võimalusi ja skooris aina rohkem. Näiteks 1996/97 hooajal virutas ta Velezi eest kõikide sarjade peale 11 väravat, aasta hiljem sai ta Argentina kõrgliigas 35 kohtumisega kirja 10 tabamust!
Sealjuures ei jätnud puurivaht ka oma põhitegevust ehk tõrjetööd unarusse, vaid jätkas ka postide vahel hiilgamist: nii 1995., 1997. kui ka 1998. aastal valiti ta IFFHSi poolt maailma parimaks väravavahiks!
Kohati olid tema tõrjed lausa nõnda ebainimlikud, et nende üle aplodeerisid ka vastasmängijad, eesotsas legendaarse Diego Maradonaga.
„Hea võistkond algab heast väravavahist,“ on Chilavert oma põhimõtteid selgitanud. „Võtame näiteks 1982. aasta Brasiilia koondise, mis oli täiesti fantastiline ning jäi tasemelt alla ainult Pele ja Garrincha aegadele. Aga nende probleemiks oli see, et neil oli väravas Valdir Peres. Õnneks suutsid nad lihtaslt ise skoori teha, kui vastased olid neile juba värava löönud.“
Kuulsaim värav sündis eikusagilt
Nagu ennist öeldud, lõi Chilavert karjääri jooksul 67 väravat. Neist kuulsaim sündis 1996. aasta 22. märtsil kohtumises River Plate’iga. Nimelt tegid vastased keskväljal pealtnäha süütus olukorras vea, kuid Chilavert nägi sealtki võimalust ning saatis palli 60 meetri pealt võrku!
„Nii mõnedki mängijad on kaugelt skoorinud, kuid üldiselt on see seotud juhusega. See oli aga erinev,“ on Chilavert meenutanud. „Nägin, et [vastaste väravavaht German] Burgos oli kastist väljas ja jälgimas rohkem linde, kui seda, mis väljakul toimub. Seega spurtisin kärmelt palli juurde. Kui kohale jõudsin, oli kohtunik mul ees, mistõttu karjusin talle, et „liigu!“. Õnneks ta seda ka tegi, sest see löök võinuks ta nokauti lüüa, kui ta poleks jõudnud kummardada.
Pärast toda väravat õnnitlesid mind isegi Riveri mängijad. See oli minu jaoks eriline tabamus, kuna mu isa taastus parasjagu haiglas infarktist ja pühendasin selle värava talle. Võitsime tolle kohtumise ja andsin pärast kohtumist oma särgi kohtunikule. Ta vääris seda oma reflekside eest, pealegi oli see tema viimane mäng.“
1999. aastal sai Chilavertis esimene väravavaht ajaloos, kes saanud maha kübaratrikiga. See õnnestus tal kohtumises Ferro Carril Oestega, kui Velez teenis matšis kolm penaltit.
Pärast kümmet Velezis veedetud aastat, kus ta lõi 341 kohtumisega kokku 48 väravat ja tõstis pea kohale neli Argentina meistritiitlit ja ühe Copa Libertadorese karika, otsustas Chilavert veel korraks Euroopasse kiigata. Nõnda tõmbas ta selga Prantsusmaa klubi Strasbourgi särgi.
Kuigi kõrgliigasse klubil 2000/01 hooajal püsima jääda ei õnnestunud, siis Prantsusmaa karikasarjas tehti tänu Chilaverti tõrjetele – ja ka ühel tabamusele – imeline teekond, mis päädis karikavõiduga! Penaltiseeriasse läinud finaalis virutas otsustava palli Amiensi võrku sealjuures Chilavert.
2003. aastal naasis Chilavert Lõuna-Ameerikasse, tõmmates selga Uruguay tippklubi Penaroli särgi. Oma sümboolse luigelaulu tegi ta aasta hiljem Velezi särgis, kes tegi talle 2004. aasta suvel ka lahkusmismängu. Jah, Chilavert skooris ka seal.
Paraguay ja see MMi taak
Klubikarjäär lahatud, pühendame mõned lõigud ka Chilaverti koondisekarjäärile, sest just Paraguay särgis on sündinud tema kuulsaimad vägiteod. Esimest korda sahistas ta koondise eest 1989. aastal, kui talle usaldati MM-valikmängus Kolumbiaga penaltiõigus.
Aegamisi hakkas puurivaht koondise särgis ka karistuslööke võtma ning kui Paraguay kvalifitseerus 1998. aasta MMile, lootsid paljud, et Chilavertist saab esimene finaalturniiril skoorinud väravavaht. Alust sellel lootusel oli, sest valiksarjas õnnestus tal karistuslöögist saata nahkkera Argentina võrku.
Seega kui Paraguay MMi avamängus Bulgaariaga vastamisi läks, palvetasid kõik vutisõbrad üht: palun karistuslööki! Nendele palvetele vastati kohtumise 72. minutil kui Trifon Ivanov tõmbas nii 35 meetri peal maha Jorge Luis Campose.
Kätte oli jõudnud Chilaverti aeg. Bulldogiks hüütav puurilukk sörkiski teisele poole väljakut, sättis palli paika, võttis hoogu ja saatis vasaku jalaga palli keerutades teele…
… ainult selleks, et vaadata, kuid Bulgaaria väravavaht Zdravko Zdravkov hiilgava tõrjega selle lati alt ära tõi.
Pärast kohtumist kiitis Chilavert ametivenda, kuid lubas, et kuigi kauaoodatud värav ei sündinud täna, jõuab ta ikkagi selle tähiseni. Paraku tuleb meil aga nentida, et seda väravat ei tulnudki.
1998. aasta MMil pidas Paraguay küll neli kohtumist – alagrupis madistati veel Hispaania ja Nigeeriaga ning kaheksandikfinaalis hilisema tšempioni Prantsusmaaga – kuid seal teist sama head võimalust Chilavertil ei tekkinud.
Neli aastat hiljem olid lood samad: Chilavert kaitses küll kohtumistes Hispaania, Sloveenia ja Saksamaaga kodumaa väravat, kuid vastase väravat ohustama ei jõudnudki.
Samas võib MMidel ajalooraamatusse mitte jõudmist pidada ikkagi iluveaks, sest kõikides vutiraamatutes on Chilaverti nimi ikkagi rasvaselt legendide alla kirjas. Paraguay koondises jäi tema saldoks 74 kohtumist ja kaheksa väravat, millest kolm sündisid karistuslöökidest.
Kui väravavahid skoorivad seeria:
- 3. koht – Ründajana alustanud kollkipper, kes säras eredalt ka postide vahel
- 4. koht – Puurivaht, kes eelistas värava löömist imelisele tõrjele
- 5. koht – väravad, mis jäid show, narkosidemete ja skorpionitõrje varju
- 6. koht – Ajaloo resultatiivseim eurooplane tuleb Bulgaariast
- 7. koht – Keeldude kiuste salaja treeninud karistuslöökide spetsialist
- 8. koht – Prohvert, kes sai kuulsaks võõral maal
- 9. koht – Euroopa tippliigade viimane penaltimaestro
- 10. koht – Ründajana alustanud puurivaht, kes tuli kuuekordseks kodumaa meistriks
P.S. Kui sind huvitab meie „Kui kaitsjad skoorivad“ seeria, siis nende lugudega saab tutvuda siin:
- 10. koht – 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki
- 9. koht – Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos
- 8. koht – Sakslaste õlitatud mutter nimega Paul
- 7. koht – Aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud
- 6. koht – Inglismaal sündinud penaltimaestro, kes esindas hoopiski Šotimaad
- 5. koht – Mees, keda enamik vihkab, kuid omad armastavad
- 4. koht – Prantsusmaa koondise tugitala, kes alustas karjääri Kostjana
- 3. koht – Reali ja Hispaania koondise tõeline legend
- 2. koht – Argentina kangelane, kes pööras Maradonaga tülli
- 1. koht – Barcelona ja Hollandi legend, kes teeb silmad ette isegi ründajatele
