Kui väravavahid skoorivad: väravad, mis jäid show, narkosidemete ja skorpionitõrje varju

Väravate löömine on jalgpallis tõeline kunst, mida kõige paremini oskavad mõistagi ründajad. Ent maailmas leidub ka poolkaitsjaid ja kaitsjaid, kes on selles äraütlemata mihklid – neist viimaseid oleme teile Olybet.TVs ka juba tutvustanud.

Ent aeg-ajalt võib juhtuda, et tabloole sattub ka väravavahi nimi ning seda teps mitte omaväravaga seoses. Neid erakordseid puurilukke me teile nüüd järjekordse kümneosalise sarja raames tutvustama hakkamegi.

5. koht – René Higuita (43 väravat)

Kui sa lööd väravavahina karjääri jooksul 43 väravat, võiks ju arvata, et sind teatakse just seepärast. Ent René Higuita puhul see nii pole – teda teatakse ennekõike ikkagi skorpionitõrje eest. Sellest ja üldse kolumbialase VÄGA värvikirevast karjäärist me nüüd räägimegi.

1966. aasta 27. augustil Kolumbia kokaiinipealinna Medellini äärelinnas ilmavalgust näinud Higuita lapsepõlv oli karm. Tema isa Jorge jättis pere maha, kui René oli veel imik ning enne kooli minekut lahkus siitilmast ka tema ema Maria Dioselina. Nõnda kasvatas meie loo peakangelase üles vanaema Ana Felisa.

Jalgpall kui pääsetee

Sellest ja üldse piirkonna kehvast elatustasemest tulenevalt kasvas Higuita üles vaesuses, mistõttu tuli tal juba teismelisena tööle minna. Lihtsalt selleks, et aidata vanaemal (ja endal) ära elada.

Kõik vabad hetked veetis Higuita aga kodulähedasel muruplatsil, kus tagus sõpradega vutti – see oli tema pääsetee karmist Kolumbia igapäevaelust. Ent nõnda tänaval palli taga ajades jäi ta ühel hetkel silma kohaliku klubi Millonariose inimestele, kes ta trenni kutsusid.

Seal lõi Higuita kiirelt õide, kuid siinkohal on oluline toonitada, et esiti tegutses ta ründajana, olles erinevatel noorteturniiridel ka parim väravakütt. Kui aga Millonariose põhiväravavaht ühel 5 vs. 5 turniiril viga sai, paluti Higuital võistkond välja aidata. Postide vahel osutus ta aga nõnda osavaks, et peagi võttis seal koha sisse juba püsivalt.

Tõusis staariks Escobari silme all

Oma profidebüüdi tegi Higuita 1985. aastal, ikka Millonariose ees. Kõigest 19-aastasena pääses ta nende eest platsile 16 kohtumises, kus lõi ka 7 väravat. Seda mõistagi penaltitest ja karistuslöökidest.

Nõnda jäi ta aga kärmelt silma linnarivaal Atletico Nacionalile, mis oli ühtlasi Higuita lemmikklubi. Seega ei maksa imestada, et väravavaht kärmelt sinna üle kolis, kuigi sellele aitas kaasa ka linna (kuri)kuulsama mehe, toona maailma rikkaimaks inimeseks peetud Pablo Escobari rahakott. Nimelt oli kokaiiniärikas klubi omanik!

Nacionali eest lõi Higuita veelgi uhkemalt särama. Tänu oma julgele pealehakkamisele ja osavale pallikäsitlusele tegutses ta enamik kohtumises mitte väravavahi, vaid vabakaitsja ehk liberona (inglise keeles – sweeper).

El Loco võidetud karikas

Kuna ikka ja jälle sai kollkiprit näha palliga oma kastist välja tulemas ja ründajatest mööda triblamas, teenis ta fännide poole hüüdnime El Loco ehk hullumeelne. Siinkohal tasub aga rõhutada, et kui praegu on sarnased, julgelt jalaga mängivad väravavahid erakordselt hinnas, siis 80ndatel oli tegemist revolutsiooniga. Või tõesti hullumeelsega.

Higuita mängustiilist tulenevalt sai Nacional sageli nautida ühemehelises enamuses mängimist – väljakumängijaid oli neil ju 11, vastastel aga 10. Ja säärane lähenemine tõi neile edu.

1989. aastal sai Nacionalist esimene Kolumbia meeskond, kes tõstnud pea kohale Copa Libertadorese ehk Lõuna-Ameerika Meistrite liiga karika. Penaltiseeriasse läinud finaalis tõusis sealjuures sangariks Higuita, kes tõrjus kolm vastaste penaltit!

Samal sügisel võitis klubi veel ka Copa Interamericana – praeguseks hingusele läinud Põhja- ja Lõuna-Ameerika meistrite superkarikas – ning 1991. aastal krooniti Nacional kümneaastase vaheaja järel ka Kolumbia meistriks.

Skooris ja säras ka koondises

Sääraste heade esituste valguses teenis Higuita ka koondisekutse ning oma debüüdi kollases särgis tegi ta 1987. aastal. Aasta hiljem tutvustas ta ennast laiemale vutiüldsusele, kui realiseeris sõpruskohtumises Soomega penalti. Etteruttavalt võib öelda, et Kolumbia eest jäi Higuita arvele kolm väravat, kõik mõistagi penaltitest.

Higuita tõeline tähelend algas aga 1990. aasta MMil, kui ta näitas oma tõrje- ja driblamisoskusi kogu maailmale. Kolumbial õnnestus toona ka alagrupist edasi pääseda ning kaheksandikfinaalis kohtuti Kameruniga. Ent seal sai Higuita julgus talle saatuslikuks.

Pärast 0:0 seisul lõppenud normaalaega läks kohtumine lisaajale. Sealgi püsisid asjad muutumatuna, kuniks kohtumise 106. minutil hakkas Higuita oma poolelt mängu üles ehitama.

Ta üritas mööda mängida Kameruni veteranründajast Roger Millast, kuid põrus seda tehes. Palli endale napsanud 41-aastane vanameister ei hakanud seejärel üle mõtlema, viies aafriklased hõlpsa vaevaga juhtima. Vähe sellest, kaks minutit hiljem lõi Milla kolumbialaste kirstu veel teisegi, selle surmava naela.

Esmalt Euroopasse ja…

Hüpates tagasi klubikarjääri juurde, siis 1992 oli ainus aasta, kui Higuita proovis õnne Euroopas. Trett Hispaaniasse Real Valladolidi aga ei õnnestunud ja nõnda oli kollkipper peagi tagasi kodumaal, kus rullusid lahti järgmised pöörased seigad.

Nimelt oli kunagine maailma rikkaim mees, kokaiiniärimees Escobar selleks hetkeks juba allakäigutrepi alguses. 1992. aasta suvel õnnestus tal küll vanglast põgeneda, kuid raha narkokuningal polnud. Ta küll üritas seda kokku laenata, sealjuures endiselt äripartnerilt, teiselt kokaiiniisandalt Carlos Molinalt, kuid too keeldus.

Pankrotis – ja nüüd ka solvununa – tegi Escobar viimase meeleheitliku lükke, röövides Molina 15-aastase tütre Claudia ja nõudes tema eest lunaraha. See ongi koht, kust tuleb mängu Higuita.

Nimelt oli ta Nacionalis mängides pälvinud nii Escobari kui ka Molina usalduse, mistõttu valis viimane just väravavahi lunaraha vahendajaks.

… seejärel vanglasse

Lugu kulgeb nõnda, et Molina andis Higuitale kohvri 300 000 peesoga, mida väravavaht pidi valvama, kuniks röövijad temaga ühendust võtavad. Ühel hetkel see juhtuski ning kollkiprile anti edasised juhised, kuhu minna ja mida teha.

Üleandmispaika jõudis Higuita aga varem ning sel ajal, kui ta Escobari mehi ootas, jagas ta naabruses ringi paterdanud ja tema vastu huvi tundnud lastele autogramme – oli tegemist ikkagi üleriigilise kuulsusega!

See lüke sai Higuitale aga saatuslikuks, sest nõnda suutis Kolumbia politsei tagantjärele asja uurides väravavahi sündmuspaigale asetada ning leidis, et Higuita aitas inimröövile ka kaasa.

Oli ta ju õnnestunud üleandmise eest saanud tänutäheks 64 000 peesot. Nõnda mõistetigi väravavaht süüdi ning saadeti ilma kohtupidamiseta – 80-90ndad olid Lõuna-Ameerikas punk aeg – seitsmeks kuuks trellide taha.

Puudutud MM ja skorpionitõrje

Sealt vabanes ta 1994. aasta alguses, kuid vahepealse vutipausi ja vanglas korraldatud mitmenädalase näljastreigi tõttu polnud Higuita kaugeltki enam sellises (füüsilises) vormis, mistõttu jäi 94. aastal USAs toimunud MM tal vahele.

Sügisest oli Higuita siiski tagasi postide vahel ja aitas Nacionali järjekordse meistritiitlini. Aasta hiljem tõmbas ta taas selga ka Kolumbia koondise särgi ning siis see juhtuski. 1995. aasta 6. septembril, täismaja Wembley staadionil sai Higuita hakkama jalgpalliajaloo kuulsaima tõrje – skorpionitõrjega.

Hilisemates intervjuudes on väravavaht öelnud, et see tõrje ei sündinud hetkes, vaid ta oli seda planeerinud juba aastaid. „Reklaamisin kunagi kodumaal üht karastusjooki, mille käigus tuli mul lastega jalgpalli mängida. Ühel hetkel võttis üks laps palli rinnaga omaks, kõksis paar korda ja lõi kääre. Ütlesin talle seepeale, et see oleks veel ägedam, kui ta teinuks seda tagurpidi – sel hetkel mõistsin, et mul tuleb ise seda mõnes mängus teha. Toona ei teadnud ma lihtsalt kus ja mis, kuid seitse aastat hiljem Wembleyl avanes mul lõpuks võimalus.“

Lõpetas show-mehena

Veidi ajakirjanduslikult liialdades võib aga öelda, et tolle maailmakuulsa tõrjega algas ka Higuita aeglane allakäik. Nimelt mängis ta tõelisel tipptasemel ehk Nacionali eest veel kaks aastat, kuni 1997. aastani, misjärel sai temast rändur.

Järgnevate aastate jooksul ei õnnestunud tal kusagil korralikult kanda kinnitada – mängupaikasid oli koguni kaheksa erinevat – ning kõige „krooniks“ oli veel 2004. aastal antud positiivne dopinguproov. Nimelt patustas Higuita kokaiiniga.

Ühesõnaga, karjääri lõpuaastatel oli Higuita rohkem show-mees, kes toodigi klubisse ennekõike särgi- ja piletimüüki silmas pidades. Kollkipper võttis selle rolli aga omaks, sest nõnda oli temalgi võimalik raha teenida.

Kuigi karjääri lõpp kujunes selliseks, ei võta keegi Higuitalt ära tema 43 väravat ning maailmakuulsat skorpionitõrjet.

Kui väravavahid skoorivad seeria:

• 6. koht – Ajaloo resultatiivseim eurooplane tuleb Bulgaariast
• 7. koht – Keeldude kiuste salaja treeninud karistuslöökide spetsialist
• 8. koht – Prohvert, kes sai kuulsaks võõral maal
• 9. koht – Euroopa tippliigade viimane penaltimaestro
• 10. koht – Ründajana alustanud puurivaht, kes tuli kuuekordseks kodumaa meistriks

P.S. Kui sind huvitab meie „Kui kaitsjad skoorivad“ seeria, siis nende lugudega saab tutvuda siin:

• 10. koht – 200 000ne investeering, mille tootlus üllatas kõiki
• 9. koht – Brasiilia pommitaja nimega Roberto Carlos
• 8. koht – Sakslaste õlitatud mutter nimega Paul
• 7. koht – Aegade parim kaitsja, kes kunagi Inglismaad ei esindanud
• 6. koht – Inglismaal sündinud penaltimaestro, kes esindas hoopiski Šotimaad
• 5. koht – Mees, keda enamik vihkab, kuid omad armastavad
• 4. koht – Prantsusmaa koondise tugitala, kes alustas karjääri Kostjana
• 3. koht – Reali ja Hispaania koondise tõeline legend
• 2. koht – Argentina kangelane, kes pööras Maradonaga tülli
• 1. koht – Barcelona ja Hollandi legend, kes teeb silmad ette isegi ründajatele